Jay Jay Johanson – peaaegu Cocteau Twinsi liige
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rootsi popartist Jay Jay Johanson esineb 17. septembril Rock Cafés. See on tema esimene kontsert Tallinnas viieteistkümne tegutsemisaasta järel ja seekord ka ainus Baltimaades.
Mehe esimene album «Whiskey» (1996) oli triphopi ja džässi mõjudega. Edasi on ta teinud electroclash’i ja electronica’t. Kahel viimatisel albumil «Self Portrait» (2008) ja «Spellbound» (2011) kõlab ta aga akustilisemalt ja orgaanilisemalt. Lisaks on vahepeal ka MTV-staari staatuses olnud muusik teinud filmisaundträkke Prantsuse filmidele.
Võib-olla kõige huvitavam fakt tema karjäärist on aga see: kui linnuhäälne solist Elizabeth Fraser Cocteau Twinsist 1997. aastal lahkus, helistasid Cocteau-mehed Jay Jayle, et teda laulma värvata. Plaan jäi katki, Cocteau läks laiali, aga koostööd tehakse ja eks-cocteaulane, äsja Tartus esinenud Robin Guthrie on jäänud Jay Jay parimaks sõbraks.
Kuidas läheb?
Just jõudsime tagasi Mehhikost, olime bändiga seal nädal aega. Praegu aga olen kodus Stockholmis, siin on meil stuudio.
Pärast Tallinna kontserti lähed tuurile Prantsusmaale, mis edasi?
Tegelikult on meil hästi tegus sügis, meid oodatakse näiteks Hiinas. Pidime küll üsna palju ära ütlema, aga üritame seal teha viis kontserti. Läheme ka Kanadasse, kus avaldasin oma esimese albumi, seal jõuavad mu albumid edetabelites kõrgetele kohtadele.
Oled koos töötanud Robin Guthriega, endine Cocteau Twins, kuidas see kollaboratsioon kulgenud on?
Ta on mu lähim sõber tegelikult! Robin on hea kitarrist ja oleme kontaktis 1997. aastast, kui Cocteau Twinsi tüübid helistasid mulle, kuna Elizabeth Fraser oli just grupist lahkunud ja nad otsisid meesvokaali. Kuigi koostöö ei sujunud – me kuidagi ei suutnud õigeid saunde leida –, teeme koostööd albumiga, mis peaks ilmuma novembris.
Mida ise kuulad?
Olen kuulanud Beach Boysi ja just nende mitte nii tuntud albumeid, eriti kus vokalistiks on Dennis Wilson. Ent suuremalt jaolt kuulan saundträkke. Samas huvitab mind, mis juhtus pärast Velvet Undergroundi laialiminekut ja järgnenud soolotööd, näiteks Lou Reed. Hoian ka silma peal prantsuse elektroskenel. Kõik, mis tuleb plaadifirma Headbangers alt. Kuigi see elektro ei inspireeri mind, on see naljakas ja põnev.
Mis sa Bon Iverist arvad?
Olen tema albumeid kuulanud. Kuigi see muusika on ilus, puudub sel selline tumedam vööde.
Mida sa tegid enne oma esikalbumit «Whiskey»?
Läksin algul arhitektuuri õppima, õppisin neli aastat. Siis kunsti, jälle neli aastat. Enne veel käisin muusikakolledžis, kus oli lihtsalt igav, kuna seal taheti minust teha perfektsionisti. Vahepeal, kuna ma mõtlesin, et ei ole võimalik elatist teenida muusikuna, keskendusingi rohkem kunstile ja arhitektuurile. Põhiliselt mu kreatiivsus hakkaski laienema kunstikooli ajal. Kooli lõpuaastatel kirjutasin paar lugu, mis panid aluse minu esikalbumile.
Millega üllatad Tallinna kontserdil?
Meil on kaks kontserdivarianti. Üks on täisbändiga, teine akustilisem ja intiimsem. Arvatavasti teeme Tallinna kontserdi intiimsema. Mulle meeldivad vaiksemad kontserdid rohkem, siis muutuvad lood võimsamaks ja mõjuvamaks.
Kuidas kõlab su järgmine album, kas tagasi elektroonikasse?
Hakkame rohkem tähelepanu pöörama rütmidele. Aga minu jaoks võtab elektrooniliste saundide kruttimine liiga palju aega ja ma eelistan aina enam töötada akustiliste instrumentidega. Ent ma üritan näiteks kitarriheli muuta huvitavamaks ja veidramaks. Muide, kas ma esinen samas kohas, kus Robin Guthrie?
Ei, tema oli Tartus, sina Tallinnas.
Ah, okei, vähemalt sama riik. (Naerab.)