Balkani maad võluvad kultuuri ja madalate hindadega

Aadria mere ääres asuv Horvaatia kuurortlinn Dubrovnik on tõeline turistide meka vapustava vanalinna ja kaljude keskel asuvate plaažidega. Foto: Eno_Gerrit Link/Pärnu Postimees

Balkanil ja Aadria mere ääres asuvad endise Jugoslaavia osariigid ja nende vahele jääv Albaania on kaunid mägised riigid, kus rikkusele pakub kontrasti ehmatav vaesus.

Eestist autoga Balkanile Sloveenia, Horvaatia, alles hiljuti omariikluse välja kuulutanud Montenegro ja Albaania kaudu Makedooniasse ning tagasiteel läbi Serbia sõites läbib ligikaudu 6200 kilomeetrit.

Euroopa Liidus on teed viisakad, ka Poola on viimasel ajal usinalt tee-ehitusse investeerinud. Maanteed on korralikud ka endise Jugoslaavia jõukamates osades Sloveenias, Horvaatias ja Serbias.

Avastamata Montenegro

Mida lõuna poole läbi ja lõhki euroopalikust Sloveeniast liikuda, seda vähem inimeste jõukust igapäevases eluolus silma torkab. Teeäärsed majad muutuvad järjest väiksemaks ja luitunumaks, tänavad viletsamateks ja teeääred räpasemaks.

Lõuna poole liikudes mõjuvad imekauni loodusega Sloveenia ja Horvaatia suisa igavana. Neis riikides kulgeb igapäevaelu turvaliselt ja suhtlemine korrektselt ning etteaimatavalt. Küllap seetõttu on need riigid kujunenud piirkonna turismimekadeks.
Hoopis vähem rändureid valib sihtkohaks tänavu iseseisvunud Montenegro, mis pole põrmugi igavam kui jõukad naabrid. Näiteks väikelinna Kotori mäe jalamile ehitatud vanalinn mõjub isegi põnevamalt kui eestlastegi seas populaarne Horvaatia turismipärl Dubrovnik.

Seal pole sellist küünarnukitunnet ja poekesedki pole keskendunud tüüpilisele turisminännile, mille inimesed koju jõudes riiulinurka tolmu koguma jätavad.
Elamusi võib saada kohalikus tänavarestoranis, kus ei tehta numbrit, kui kelner laua juures toidupalakesi norivat kassi menüüga visates eemale peletab.

Lauas istujast poole meetri kauguselt mööda vihisenud menüü korjatakse tänavalt üles, kliendi küsiva pilgu peale palutakse jultunud kassi pärast vabandust ja menüü lastakse uuesti laudade vahele lendu.
Järgmine šokk ootab eestlasi vaesuses elava naaberriigi Albaania piiril.

Albaania uskumatud kontrastid

Montenegro linna Vladimiri ja Albaania Murigani piiripunktis kasseeritakse turistimaksu kümme eurot (156 krooni), kuid kas see ka riigikassasse jõuab, on sügavalt kahtlane. Albaania keeleoskamatu piirivalvur võtab kõigilt raha, kägardab rahatähed peos kokku ja viskab lauasahtlisse.

Albaaniasse sisenemisel täidab piirivalvur kohalikus keeles ka auto jaoks mingi imeliku paberi, mille otstarve jääbki segaseks. Selge on vaid see, et kui roosa paber juhtub kaduma, on jama rohkem kui rubla eest.
Järgmisel päeval Makedooniasse sõites tuleb paber piiril ette näidata ja kergendada kukrut veel kahe euro võrra. Mingit kviitungit loomulikult ei anta ja raha rändab piirivalveputkas lauasahtlisse nagu riiki sisenemiselgi.

Albaania on kaunis, kuid ehmatavate kontrastide maa. Maantee ääres vahelduvad välismaalastele kuuluvad villad paarikümne ruutmeetri suuruste halli karva kuuridega, mille katust ehtiv teleriantenn annab märku, et putkas elatakse.
Piirilinnast Shkodrast pealinna Tiranani ja sealt edasi läbi Elbasani Ohridi järve äärde jääva piirilinna Qafe Thanesini on Albaania mägiteed korralikud, kuid kitsad, käänulised ja ohtlikud. Ühel pool kalju, teisel pool kuristik. Iga paari kilomeetri tagant näeb mägiteel hauasambaid, mis märgistavad kohta, kust keegi on kuristikku kihutanud. Sellele vaatamata ei hoia kohalikud sohvrid end tagasi.

Piiri lähedal kihutab meile õhtuhämaruses vastu Mercedes, mille rohelised, sinised ja kollased esituled vilguvad nagu jõulukaunistused. Teed need igatahes ei valgusta. Hetk hiljem sulgeb riigi ühe suurema maantee kitsekari, siin-seal kõmbivad mööda maanteed eksinud eeslid.

Olematu liikluskultuur

Albaanias valitseb tõeline Saksa hullus. Vähemalt 80 protsenti seal liikuvatest autodest on vanad Mercedesed. Mida rohkem saksakeelseid kirju peal, seda uhkem. Mitte-Saksa päritoluga autosid näeb Albaanias üliharva.
Albaania liikluskultuuri kõrval kahvatuvad ka Eesti roolijoodikud. Sellel maal liigutakse täpselt nii, kuidas parasjagu vaja on. Shkodras elaval üliõpilasel Stellal oli olematu liikluskultuuri kohta lihtne seletus: paljud roolikeerajad ei tea eeskirjast mõhkugi, sest juhiloa saab kerge vaevaga osta.

Nii meie piiriäärset peatuspaika Shkodrat kui Albaania pealinna Tiranat ilmestavad ummikud ja alaline signaalitamine. Suunatule vilgutamine on albaanlastele võõras ja kui keegi mingi manöövri ette võtab, antakse sellest signaaliga teada.
Autodest umbselt täis pikitud neljarealise liiklusega tänaval, kus sõidetakse viies reas, pole äärmises vasakpoolses reas olijal mingi probleem teha parempööret. Pööre kestab seni, kuni end signaalitades neljast sõidureast läbi surutakse.

Parkimiskohtade nappusel jäetakse auto lihtsalt keset sõiduteed ja pannakse ohutuled vilkuma. Nagu oleks sellest veel vähe, teevad ses kaoses omi käike ka jalakäijad ja jalgratturid, kes liiguvad täpselt samuti - nii nagu vaja on.
Olukord rahuneb veidi, kui linnades töötavad foorid, kuid seda juhtub ainult paaril tunnil päevas, sest elekter on Albaanias luksuskaup. Piirilinnas Shkodras antakse elektrit vaid 7-9 ja 17-19. Hotellidel, baaridel ja rikkamatel majapidamistel on oma generaatorid, kuid suurem osa inimestest elab elektrita. Kanalisatsiooni ja veega on samasugune lugu.
Üllatusi igal sammul

Peale Saksa autode valitseb Albaanias USA presidendi George W. Bushi hullus. Tirana kesklinnas suurelt ühe kõrghoone katusele riputatud loosung "Tere tulemast Albaaniasse, mister Bush!" mõjub napakana.
USA presidendi pilte võib näha mujalgi. Välja on antud isegi Bushi näopildiga postmargid.
Shkodrasse sisse sõites peatume slummitaolises linnaosas kitsa puusilla juures, kust pääseb üle vaid ühes suunas korraga. Kohe piirab auto sisse metsik räpane lastekari, kes asub autot lammutama, kui neile nätsu, kommi või sigarette ei anta.

Pühapäeva õhtul kella 20 paiku käib Shkodras möll: tänavad on autodest umbes, rahvas saalib siia-sinna. Leiame kümmekonna minutiga motelli, mille teenindaja-näitsik teatab kurbusega, et tal on vaba vaid hirmkallis luksnumber, mis maksab 40 eurot ehk kolmeks jagatuna umbes 200 krooni näkku.

Tuba on ilus, ehitud vanaaegse mööbliga. Kuid järgmise jahmatuse saame, kui hotelliteleri sisse lülitame. 70 kanalist 60 on pornokanalid. Ilmselt käib see luksuse juurde.
Kui me pärast duši all käimist ootusärevalt linna suundume, tabab meid uus ehmatus. Alles tunni eest elurõõmus olnud linn on justkui välja surnud. Arvutud tänavakohvikud on suletud, inimesed koju läinud.

Albaania on eestlasele üliodav maa, kuid raha kulutamisega tasub linnas ettevaatlik olla. Kohalikud kaupmehed ei ole pea peale kukkunud ja röövivad turisti, kus annab. Et meil kohalikku raha napib, on ühe tankla töötaja nõus kohe kohalikud lekid eurodeks teisendama. Hiljem arvutades leiame, et meile tehti tanklas umbes 100 krooniga külma. Kauplemise peale saavad poe- ja baaripidajad aga vihaseks.
Hoopis teine lugu on linnast väljas, kus maantee äärest või külast saab kõike peaaegu tasuta. Kotitäie värskeid puuvilju võib soetada kümmekonna krooniga, saja krooniga saab end moekalt riidesse panna.

Maantee ääres müüakse kõike alates riietest, suveniiridest, kudumitest kuni puuviljade ja lihani. Kohalik lihapood näeb välja järgmine: loom tapetakse tolmuse maantee ääres ja nülitakse sealsamas. Kogu see kraam visatakse satikate ja rottide rõõmuks kõrvale kraavi. Edasi loom tükeldatakse ja lihakäntsakaid müüakse kõrval maantee ääres laudadest kokku klopsitud lobudikes, kus need konksude otsas otse päikese käes ripuvad.

Sõbralikud ja abivalmis inimesed

Et Albaania oli 20. sajandil suletud kommunistlik maa, millel olid diplomaatilised suhted vaid Hiinaga, kartis tollane Albaania juhtkond paaniliselt välisagressiooni. Selle kaitseks on kogu riik kaetud punkritega, mida on üle riigi praegugi veel kümneid tuhandeid. Erineva suurusega betoonist punkreid on nii keset põlde, tee ääres kui mäenõlvadel. Piiri ääres muutub nende kontsentratsioon tihedamaks.

Kui pesemata ja vaesed raha ning kommi nuiavad lapsed välja arvata, on kohalikud välismaalaste suhtes sõbralikud ja abivalmis.
Enne Makedooniat asuvas Prrenjase väikelinnas pärastlõunasel ajal postkontorit otsides aitab meid kohalik veidi vindine politseinik. Et postiasutus on juba lõunast suletud, viib umbkeelne politseinik meid rõõmsalt postimaja ülemisel korrusel elava postijuhataja akna alla ja röögib seal seni, kuni vanem daam nõustub alla tulema ja välismaalastele marke müüma.

Naabruses asuva riidepoe omanik, kes samuti ühtki võõrkeelt ei mõista, jätab kõik teised kaupa valivad kliendid omapead, et saaks aidata välismaalastel T-särk välja valida.
Ajarännak kümne aasta taha
Makedoonias vahib suur osa kohalikke, suu ammuli, turiste, nagu uudistasid eestlased kümme aastat tagasi neegreid, ometi on nad sõbralikud. Makedoonias ei räägita samuti eriti võõrkeeli, kuid vene keele oskajal pole sellest lugu. Kohalik keel on vene keelega väga sarnane ja hoolega kuulates saab vähemalt pooltest kohaliku keele sõnadest aru.
Makedooniasse võib pärast hooaja lõppu reisida muretult seljakoti või autoga, elupaiga leidmisega ei teki seal mingeid probleeme.

lbaania piiri äärses kuurortlinnas Ohridis pedaalib võõra numbriga auto kõrvale kohalik, kes pakub oma kahetoalist euroremonditud korterit ööbimiseks. Hinnaks tahab ta kümme eurot näost.
Sama saatus tabab Balkanil reisivat kahte Ida-Virumaa näitsikut, kes kauplevad korteriperemehega ja saavad kahe peale korteri üürile 15 euroga ööpäevas.
Pealinnas Skopjes tuleb eluruumide otsimisega veidi rohkem vaeva näha, sest kesklinna ehivad vaid kallid mitmetärnihotellid. Seljakotireisijal tasub Skopjes kiigata aga albaanlastega asustatud Skopje vanalinna, kus asub mitu odavamat hostelit, mis küsivad peavarju eest 10-20 eurot.

Usuline piir kahe rahva vahel

Makedoonia on kaheusuline ja -rahvuseline riik. 70 protsenti on põlisrahvusest kristlased ja 30 protsenti albaanlastest moslemid. Kahe rahva läbisaamine on talutav, kuigi üksteist eriti ei sallita. Eriti hästi hakkab see silma Makedoonia-Eesti jalgpallimatši eel, kui albaanlased kipuvad Eestist pärit sinisärkidest fänne tänaval kiitma ja külalistele suurt võitu ennustama, makedoonlased seevastu pooldavad oma koondist.

Nagu kogu Balkani lõunapoolne osa, on ka Makedoonia eestlasele ostuparadiis. Riigi pealinna kesklinna restoranis kulus söögikoha kallima prae, kohvide, õlle ja magustoidu peale umbes 150 krooni.

Kindlasti tasub ära käia Skopje vanal araabia tüüpi turul, kust võib osta absoluutselt kõike, kui autod ja kodumasinad välja arvata. Sigarettide ja puuviljade kilo hind algab 5 kroonist. Plaadid maksavad 30 krooni ringis, 200 ml firmaparfüümi saab umbes 100 krooniga. Riiete hinnad on samuti ülimadalad, paarisaja krooniga saab end pealaest jalatallani riidesse.
Nagu ühele postkommunistlikule maale kohane, valitseb Makedoonias putkamajandus, kuigi tänavamüüki on märgatavalt vähem kui naaberriigis Albaanias.

Kanal 2 krimireporter Imre Kaas sattus Skopjes tüütu kingaviksija küüsi. Kaas seisis tänaval ja imetles ühes kioskis postkaarte, kui tema juurde hiilis kõrval tegutsev viksija ja kandis salaja kingamäärde Kaasi tossudele. Et teha polnud enam midagi, lasi Kaas tüütul teenindajal oma tossud ära viksida. Maksma läks see lõbu 25 krooni.

Kosovot külastavad ainult hullud

Makedooniast Serbia kaudu autoga tagasi sõitjatel tasub olla hoolikas. Skopjest viib Serbiasse kaks maanteed. Üks neist läheb Serbiasse, teine de jure Serbia koosseisu kuuluvasse rahuvalve all olevasse Kosovosse.

Meil oli niipalju nutti, et Kosovosse kihutada. Kuigi mõte, kas Kosovost on ikka mõislik läbi sõita, hakkas meid piiril kummitama, jõudis piirivalve passidesse siiski Kosovo templi lüüa.
Tempel mõjub teises piiripunktis Serbia piirivalvuritele aga nagu punane rätik härjale. Enne Serbiasse saamist otsitakse läbi nii eestlaste auto kui isiklikud asjad. Pealekauba tuleb pikalt seletada, mida me Kosovost otsisime. Piirivalvuri serbiakeelsest jutust võis aru saada, et korralikel inimestel ei tohiks Kosovosse asja olla ja see, kes sinna vabatahtlikult läheb, on peast soojavõitu. Võib-olla oli tal isegi õigus. Ebameeldiv intsident võttis piiril igatahes terve tunnikese.

Ungarisse jõudes tekib tunne, et oled juba kodus.