Otsides ehedat tänavateatrit keskaegses Visbys

Tuleetendused ja müsteeriumid on traditsiooniline osa Gotlandi keskajanädalast. Foto: Erakogu

Pärnu teatritrupp Täna va' Teater käis Gotlandi pealinnas Visbys uudistamas keskaja päevi, mida kohalikud koos külalistega nädal aega järjepanu peavad.

Eestlaste seas Ojamaaks nimetatud Rootsi saare imelise karge looduse ja külalislahkusega ei jäetud tutvumata. Eriline huvi oli meil aga tänaval tegutsevate teatritruppide vastu.

Visby oma vanade lossimüüride sees hoiab auväärseid sajanditevanuseid väikseid ja imearmsaid palkidest elumaju, kivist kõrgustesse pürgivaid kirikuid ja uhkeid hansakaupmeeste maju. Et Rootsimaa on sajandeid sõdadest puutumata jäänud, on tänu sellele ja loomulikult saarerahva hoolitsusele ja hoolivusele see lummav linn säilitanud oma keskaegse omapära.

Kõige selle keskel toimub igal aastal augustikuu esimesel nädalal suureliselt elav keskaja festival, mida tänavu peeti juba 25. korda. Inimesed - lapsed, noored, isad, emad, vanaisad-vanaemad lähedalt ja kaugelt - käivad ringi vanaaegsetes rõivastes, kübarates ja jalanõudes. See kõik on nende loomulik elulaad. Mitte kahjuks nii nagu meil, kui hansapäevade aegu laenatakse teatri ladu tühjaks.
Vaatamata sellele, et ilmaolud olid kesised - sadas ja ei sadanud, paistis päike, müristas ja välgutas -, elati keskajas. Võluski just see ehedus.

Kaubeldi ehtsa käsitööga: puit, nahk, kivi, kangas, metall, savi, vill jne. Söödi-joodi ja tralliti - kõike vana aja elurütmis. Kui sa ei kandnud ajastu riideid, tundsid ennast kehvasti. Tavariietes patseerisid vaid turistid. Mängiti keskaegseid seltskondlikke võistlusmänge väikeste nahkpallide ja kaigastega, lasti vibu ja õhtuti peeti uhkeid turniire hobuste, odade, vibude ja rahvast pöördesse ajavate narridega. Toimusid suurejoonelised tuleetendused, linnamüüri taga peeti lahinguid.

Tuleetendused sumedas augustiöös

Teatrisõbrale pakkus keskaja nädal väga eriilmelist programmi. Etendusi toimus kõikjal: kirikutes ja kõrtsides, tänavatel ja õuedes.
Põhiesinemispaigaks oli väljak nimega Hattorget, kus nädala jooksul käisid lavadelt läbi nii mõõganeelajad kui tuležonglöörid, nii akrobaadid kui võlurid. Samuti tehti palju teatrit lastele ja kohata võis ehedat laadapalagani. Etendustega astus üles ka Täna va' Teater, kes pälvis palju tähelepanu oma pilkupüüdvate kostüümide ja commedia dell'arte stiilis maskidega. Rahvale mängiti kolmel päeval pantomiimetendust.

Et olime keskaja nädalale minnes võtnud eemärgiks võimalikult palju teistelt truppidelt õppida ja kogemusi saada, püüdsime näha ja kuulda niipalju kui võimalik. Silma jäi kolm väga huvitavat teatritruppi.
Barnteater koosnes neljast heas füüsilises vormis noormehest, kes esitasid akrobaatilisi trikke, mis omavahel seotud lõbusate mängude ja sketšidega. Noormehed olid seotud õhtuti toimuva rüütliturniiriga, kus narrid ergutasid rahvast. Päeval aga mängisid eelkõige lastele, kuid lõbus oli neid kõigil vaadata. Nii entusiastlikke, professionaalseid ja heas vormis näitlejaid pole hulk aega kohanud. Tundus, et noored olid äsja mõne lavakooli lõpetanud.
Trupp Parsifal esindas traditsioonilist laadateatrit, kus määravad on mahlakas-lopsakad maalähedased karakterid ja rämekoomiline mängumaneer. Selle trupi puhul tekkis meil küll eriarvamusi, aga see on maitse küsimus, vahvad olid nemadki.

Kolmandaks võib välja tuua pigem efektsetes kostüümides ja idamaiste näojoontega trupi, keda on raske iseloomustada. Võiks öelda, et nad pigem liikusid-kulgesid mööda Visby tänavaid ja jutustasid lugusid tantsu kaudu. Väga põnev ja teistmoodi kogemus.
Suurima elamuse pakkus meile aga hoopis suur vabaõhuetendus, mille märksõnadeks olid elav tuli, müstiline muusika, kontemurdev akrobaatika ja pime augustiöö. Tegu oli nimelt fantastiliste tuležonglööridega, kes tegid selliseid uskumatuid trikke ja kombinatsioone, et kohati tõusid meil kuklakarvad vaimustusest turri. Võib öelda, et seesugust kõrgetasemelist kunsti pole Eestimaal nähtud. Kui meil on tuleetendused pigem pürotehnilist laadi, keerles ja lendles Visbys inimeste käes elus tuli.

Kuid ega teatrit tehtud vaid Visbys. Mitmel pool saarel võis näha etendusi. Näiteks suveteatri formaadis Romateater Roma-nimelise linnakese kloostrivaremetes või Stockholmi näitlejate mängitud Strindberg taluhoones.
Kõike muidugi ei jõudnud kaeda, sest soov oli tutvuda Gotlandi looduse ilu ja saare elugagi.

Muusika oli tähtsal kohal

Festivali lummavamaid osi olid arvutud kontserdid nii kirikutes, saalides, laadaplatsidel kui tänavanurkadel. Visbysse oli kokku tulnud suurel hulgal vanamuusika ansambleid.
Meie trupi liikmel Mart Tõnismäel oli rõõm taas kohtuda Saksamaalt pärit ansambliga Wolgemut, kes pakkus talle elamuse Riia hansapäevadel. Tegemist on kolme- kuni viieliikmelise ansambliga, kes mängib torupillidel, trummidel ja rataslüüral kaasakiskuvat keskaegset tantsumuusikat. Täna va' Teater kasutab nende muusikat oma etendustes.
Väga hea mulje jätsid Rootsi noorte ansambel Drakens Huvud, kes esitas viikingite laule, Rootsi poisteansambel Patrask jpt. Muusikutele olid omased mängulust ja rõõm, mis alati nakatasid publiku. Ühiselt musitseeriti keskaegsetes kõrtsides hilisõhtutigi.

Kõige suurema muusikalise elamuse jättis Saksamaalt kohale tulnud tippansambel Cultus Ferox. Viiel torupillil ja trummidel kõlas keskaegne heavy-muusika. Stiilselt nahkades, ehete ja relvadega kaetud mereröövlid puhusid torupillidest trummirütmide saatel välja väga ürgsed, võimsad ja tarduma panevad vanaajalood.

Oli veel palju ansambleid ja lauljaid, kuid kõigini ei olnud selles tegevusterohkuses aega jõuda. Ja rahakoti sügavus polnud põhjatu.

Loodus on vapustav

Gotlandi imepärast karget loodust ja saareelanike külalislahkust ei jõua ära imestada. Külalised on kõikjal oodatud. Telkimist eramaal, kui sa ei häiri pererahvast, ei pane keegi pahaks. Tunned end oodatud külalisena.
Palju on külades väikseid muuseume, mille eest kohalikud hoolitsevad ja mille üle uhkust tunnevad. Võib juhtuda, et sa ei kohtagi muuseumi läheduses kedagi, väravale on pandud lihtsalt karp, kuhu võiksid külastuse eest tänuks pisut raha poetada.
Ei jäänud Gotlandilt eestlaste seas nii kuulsad käiakividki toomata. Saare lõunatipus paljastub miljoneid aastaid vana saviliivakiht, kust neid käiakive vanasti murti. Kunagisest kaevandusest on seal väike muuseum. Alati on aga võimalik rannast neidsamu kive ise korjata ja mälestuseks kaasa võtta.

Saarele on väga iseloomulikud väga omapärased looduse kujundatud kivisambad, mis nagu kurva kuju rüütlid enamasti mere ääres seisavad, kohata võib neid aga sisemaalgi.
Eriti võimsaid kivisambaid ja väga-väga ürgset ning kummalist loodust näeb väikesel Farö saarel, mis sisuliselt kuulub Gotlandi juurde ja kuhu saab kümneminutilise praamisõiduga. Ja uskumatu, see on tasuta.
Enne Ojamaale sõitu soovitati meil käia igas sadamas, kus võimalik. Neid väikseid armsaid sadamaid saarel jagub ja igaüks on isemoodi. Ja suitsusiiga pakutakse.
Aukohale tuleb seada Gotlandi vapiloom lammas. Tõesti, neid kohtab kõikjal-kõikjal-kõikjal. Ja nende kujundatud loodus oma kadakate ja männipuudega on lummav.