Patjades peitub tuhat ja üks päeva

Lylian Meister peab tikkimist nii teraapiaks kui kunstilise eneseväljenduse vormiks. Foto: Henn Soodla

Pärnus uue kunsti muuseumis on avatud tekstiilkunstnik Lylian Meistri näitus "1000 ja üks nõelapatja", mis sümboliseerib eesti naise visadust ja ilumeelt.

Kunstnik alustas projekti 2004. aasta jaanuaris, kui ta elas nii töises kui eraelus üle keerulist, pingerohket aega. Ligi kolme aasta eest valmis viimane padi, visast tööst sündis väga naiselik, intiimne ja kaunis tervik.

Tikkimine kui päevik ja teraapia

Oma näituse avamisel ütles Meister, et "1000 ja üks nõelapatja" on ühtpidi korralik tikkimis- ja tarbekunstinäitus ning teistpidi päris valuline ligi kolm aastat kulgenud protsess. "Olen kunstnikuks õppinud, aga tegelnud ka paljude teiste asjadega," selgitas Meister. "Vahepeal ei jäänud kunstile üldse energiat, sest kui sul on 1000 asja iga päev teha, ei jaksa enam õhtul ateljeesse tööle minna. Sain enda peale pahaseks, et leiutasin pidevalt ettekäändeid. Siis otsustasin teha iga päev natuke ning lõpuks saigi suur asi valmis."

Näitus räägib autori sõnutsi naise keskeakriisist: tahaks nõusid lõhkuda, nii enam edasi ei saa nagu varem. Oli vaja elu üle järele mõelda, puhastuda, ennast taas leida ning see mediteerimise ja naiskäsitööga tegelemise aeg oli Meistrile oma väitel enese kättevõtmise periood, mis taas aitas tasakaalu leida.

1001 patja sündis nagu 1001 öö muinasjuttu - iga päev üks padi. Kunstnik võttis projekti väga tõsiselt, nagu olekski võinud ähvardada koidikul pea maharaiumine, ning tikkis ja õmbles visalt iga päev nii hilisõhtuti kodus kui teistes linnades õppides, reisides ja töötades. Igale padjale on tikitud kuupäev, järjekorranumber, autori nimetähed L ja M ning väljaspool Tallinna valminud teosele valmimiskoht.

Pärlid, lilled ja ajalehed

Kunstnik seletas, et kuigi osalt sõltus patjade välimus sellest, mis materjal parajasti näppu juhtus, on võimalik eraldada nii rõõmsamaid roosasid ja valgeid perioode kui tumedates toonides loomingut. Nõelapatjade materjaliks on siidriie, kaunistuseks kasutas kunstnik kõikvõimalikke pärleid, lille ja paelakesi, kollaažina sigaretipakkide, reprode, ajaleheväljalõigete, kommipaberite fragmente.

"Igas padjas on oma emotsioonid: vahel istusin rõdul päikese käes ja tikkisin mõnuga, siis jälle tulid väga kiired ajad, kui üldse ei tahtnud nõelakarpi kätte võtta," meenutas Meister. "Kuna olen disainer, vaatan alati buklette ja kommipabereid, mis võivad olla väga ilusa kujundusega, kuid tavaliselt rändavad joonelt prügikasti, kui komm käes on. Tegelikult on nii palju asju, mida ei pruugiks ära visata, vaid võiks kuidagi tuunida ja mingis muus kontekstis kokku panna."

Padjad ripuvad muuseumi esimeses näitusesaalis nende valmimise järjekorras. Viimane padi sai viimase nõelapiste 2006. aasta septembris. Selleks ajaks sai kunstnikule tikkimisest kõrini ja 1000. padjani jõudes oli rõõm ja kergendus suur. Eelviimane padi pidi olema eriline ning selleks tikkis Meister üle iidvana, kauni ja kasutamisest viledaks kulunud nõelapadja, mis kunagi kuulus tema hoidjatädile.

"Ma ei soovita 1000 padja tikkimist kellelgi järele teha," muigas Meister. "Aga tegelikult on tikkimine väga tore protsess ja traditsiooniline naiskäsitöö ala, mis väga jõuliselt kuulub nüüdiskunsti tehnilise arsenali hulka."

Näituse taustaks kõlab Mihkel Kleisi muusika. Väljapanek on avatud 11. jaanuarini iga päev kella 9-21.