Eduard Viiralti värvimeisterlikkus uue kunsti muuseumis

“Eesti neiu” kujutab maalähedast Maarjamaa piigat. Foto: Henn Soodla

Pärnakatel on võimalust kogu jõulukuu jooksul ja uuel aastalgi veel nautida rariteetset väljapanekut Eduard Viiralti loomingust.

Tegemist on põneva leheküljega kunstniku elust, kus mustvalges gammas töötanud graafik avaneb suurepärase koloristina. Näitus "Wiiralt värvides" keskendub kunstniku kahele graafilisele teosele: väljas on 15 tõmmist puugravüürist "Absindijoojad" (1933) ja 17 akvatintat "Eesti neiu" (1942). Eesti kunsti klassiku virtuoosset värvikäsitust esitlev näitus on koostatud Toomas Sildmäe kunstikogu põhjal ja valminud koostöös Vaal Galeriiga.

Meister katsetas värvidega

Puugravüürist "Absindijoojad" tegi Viiralt värvilised tõmmised oma elu viimasel loomeperioodil Pariisis. Kodumaa kaotanud kunstnik, keda valdasid sügav depressioon ja surmahaigus, otsustas juba enne sõda loodud "Absindijoojad" trükkida säravates värvides. Nii sündisidki selle sürrealistliku lehe värvilised tõmmised aastatel 1947-1951 Pariisis, olles kunstniku üksikute rõõmuhetkede tunnistajaks. Kunstiteadlase Mai Levini andmetel kandis Viiralt värvi plaadile käsitsi monotüüpiameetodil. Levini jutu järgi näitab seeria, et lehtede kvaliteet ei sõltu nende järjekorranumbrist.
"Viiralt katsetas värvidega kuni lõpuni ja pöördus õnnestunumate koosluste juurde hiljem tagasi," rääkis Levin. "Kuigi tema puugravüürid on nauditavad mustvalgetenagi, polnud ta värvide suhtes ükskõikne, ta oli maalinud tööstuskooli ja Pallase ajal ning viljelnud väga palju monotüüpiat. Viiralt nägi pärast sõda Pariisis, et graafikas kasutati väga palju värvi. Teda huvitas teose mõju sõltuvalt värvidest, sest iga tõmmis mõjub erinevalt."
Ühe teose variatsioonide esitlemine toob välja Viiralti eksperimenteerimishuvi, teisalt näitab see tema põhjalikkust töötada ühe motiivi kallal kaua ja tulla selle juurde hiljem tagasi.

Paheline linnaelu ja siivas maapiiga

"Absindijoojad" ja "Eesti neiu" on temaatiliselt väga erinevad teosed. "Absindijoojad" on kantud omaaegse Pariisi boheemlaslikest meeleoludest ja kujutab moodsa linnaelu pahelisemat poolt, "Eesti neiu" on tehtud kodumaal ja portreteerib maalähedase eesti naise arhetüüpi.
"Absindijoojate" puugravüür valmis perioodil, kui Viiralt ise oli hädas alkoholiga, kuid kuuletus siiski arstidele, kes karmilt joomise maha jätta käskisid.
Pehmelaki, kuivnõela ja värvilise akvatinta tehnikas "Eesti neiu" tõmmised pärinevad teose graveerimise ehk Saksa okupatsiooni aastast 1942. Levini andmetel tegi Viiralt teose kallal töötades 84 päeva jooksul 205 tõmmist. Igasuguste värvikooslustega proovitrükid toovad esile, kuidas järk-järgult kujunes kunstniku ettekujutus teose lõplikust välimusest.
"Värvilises variandis taotles Viiralt ilmselt teatavat naiivset, mažoorset pidulikkust, mis sobinuks kuju olemuse, tervisest pakatava näo ja heleda pearätiga, ning diskreetselt triibulise fooniga maalilis-ekspressiivset koosmõju," leiab Levin.
Näituse teises saalis mängib lõppematul ringil Mark Soosaare dokumentaalfilm "Maised ihad" (1977), mis jutustab Viiralti loometeest. Vaataja kohtub paljude ekraanile ilmuvate modellidega, kelle kaudu avaneb vastuoluline portree kunstnikust ja muutuvatest aegadest. Filmi pikkus on 95 minutit, see on üles võetud Eestis, Lätis, Prantsusmaal, Rootsis ja Marokos.
Näitus jääb Pärnusse 11. jaanuarini, vaatama saab tulla iga päev 9-21.