/nginx/o/2013/07/05/1875614t1ha1bc.jpg)
/nginx/o/2011/06/16/631412t1h87aa.jpg)
«Avameelselt ...»
Kolmapäeviti kell 21 Kanal 2s
Saatejuhid Elo Mõttus-Leppik ja Katrin Tibar
Anu Saagim lahutussaatest: visiit koljukõditaja manu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saate «Avameelselt lahutusest» intro oli naksakas ja humoorikas ja pööras ühe musterperekonna elu kerge sõrmenipsuga suureks tragöödiaks.
Müstiliste sugemetega algus peremehe nõid-toolist oli geniaalne. Nimelt olevat saate peategelase Siiri abikaasa Tarmo Leinatamme lemmiktool osanud juba pool aastat ette ennustada pereõnne kildudeks purunemist.
«See on väga valus. Armunud inimesel tekib uus käitumine. Mis tunne see on... Ta ei olegi enam sinu inimene,» alustas nukralt Siiri Leinatamm.
Need, kes ootasid nurka visatud küpses eas naiselt nilbeid paljastusi, kibestunud hala ja kättemaksu, pidid seekord tõsiselt pettuma. Tunnustatud dirigendi ja armastatud naljamehe haiget saanud abikaasa käitus väärikalt saate lõputiitriteni.
Rabada suutis hoopis šovinistlikku meesterinnet esindanud lugupeetud nina-, kurgu- ja kõrvaarst Margus Luht, kellel oli edukate meeste poolt prügikasti visatud naistele pakkuda näitlik õppetund.
Mees soovitas võrrelda kooselu vormeli ringrajasõiduga. «Alati on võimalik ka võit, kui rada läbitakse ühe vahetuse rehvidega, aga paraku on rajal siiski ette nähtud boksipeatus, kus vahetatakse rehve ja sõidetakse edasi,» rääkis Luht.
Lühidalt leidis arst, et ühel õigel mehel tulebki välja vahetada naine, kes on kaotanud oma esimese nooruse ja sära. Kohas, kus ülbik lisas, et lõhutud perekonna lastele on parem lastekodu, kui tülpinud perekond, oleksin tahtnud vöölt kabuuri järele haarata.
Minu püha viha selliste õhku täis kolmejalgsete peale suutsid õnneks maandada 39 aastat abieluõnne nautinud Siiri ja Mihkel Oviir.
«Kas mees pidas silmas, et tema on see raja äärde jäetud rehv või pani ta naeratuse saatel oma naise sellesse olukorda?» küsis muigamisi elukogenud daam. Mihkel Oviir soovitas aga sellistel vendadel vaadata kordki sügavalt nende 5–10-aastaste laste silmadesse, kelle vanemad on lahku läinud.
Suurepärane, et kogu seda tänapäeva kiires elutempos ringi traavivate inimloomade lahkukasvamise traagikat oli analüüsima palutud ka tasemel psühholoog.
Doktor Jüri Uljas ei asunud kumbagi osapoolt pimesi ei hukka ega õigeks mõistma. Tema esitatud tarkuseterad võiksid meil kõigil paberil ja märkmiku vahel olla, et kriisiolukorras neile pilk peale visata.
Sõna said nii noored kui ka elukogenud paarid. Oma seisukohti jagasid huvitavad tüpaažid erinevatest eluvaldkondadest ning mehed ja naised said võrdselt eetriaega. Kuid mis ehk niisuguste õrna ja valulikku teemat käsitlevate saadete puhul kõige olulisem – seda polnud hetkekski piinlik vaadata.
Oli õpetlik ja mõtlemapanev ühiskonnakriitilisi teemasid julgelt lahkav saade, mida soovitaks salvestada ja profülaktika mõttes aeg-ajalt üle vaadata.