Jooksueksperiment päädis võiduka finišiga

Kahe silla jooksul toetas Urvit (vasakul) tema tütar, rõõm finišeerimisest oli mõlemal suur. Foto: Erakogu

Kevadel seadis pärnulanna Urvi Grossfeldt eesmärgi treenida end nelja kuuga sellisesse jooksuvormi, et läbida kahe silla jooks.

Nüüd on suursündmus seljataga ja naine võib endaga rahule jääda: üheksa kilomeetrit sai läbitud sambarütmide saatel ja hea tujuga.

Massis lõbusam joosta

Nädalapäevad enne jooksu pabistas Grossfeldt hirmsasti, et jõuab finišisse alles pärast seda, kui ajamõõtjad on juba koju läinud. Ebakindlust suurendas suvel vigastatud põlv, mis vahepeal sundis treeningutesse pausi tegema. Jaansoni raja täies pikkuses oli ta läbi jooksnud vaid mõnel korral ja see tundus ülipikk.

Mis siis, kui sajab vihma või kaob jõud poolel teel ära? Siis aga otsustas naine enesehaletsemise lõpetada ja tõmbas mp3-mängijasse jooksu eelõhtul hulga hoogsaid Ladina-Ameerika rütme.

4. septembril säras päike, jooksjaid ergutas palju pealtvaatajaid, kõrvaklappides tümpsusid sambarütmid, samm oli kerge ja pingutus ei tundunudki üleinimlik. Naine lõpetas jooksu tulemusega tund ja 14 minutit, võhm väljas, aga tuju eufooriline.

“Polnud üldse nii hull, kui ma kartsin, järgmisel aastal lähen kindlasti jälle!” rõõmustas naine nädalapäevad pärast jooksu. “Treeneri nõuandel hoidsin alguses mõõdukat tempot, sellepärast jaksasin lõpus vastu pidada, põõsasse ei veerenudki. Kui oleksin alguses koos massiga spurtinud, poleks võib-olla nii hästi läinud.”

Kui raja esimene pool kulges siledal asfaldil, siis teise kalda kitserada nõudis kõvasti lisapingutusi. Künklikul maastikul üles-alla turnimine kippus pulsi liiga kiireks ajama ja naine pidi osa lõike aeglasemalt läbima.

“Vahepeal jooksid kepikõndijad minust mööda,” meenutas Grossfeldt. “Kui mina olin alles parema kalda raja keskel, jõudsid esimesed juba teisel pool jõge finišisse, aga mis siis, mu eesmärk oli rada läbi joosta, mitte mingit rekordit püstitada.”

Joosta on lahe!

Jooksu lõpuosas eiras naine piiksuvat pulsikella ja spurtis, nagu jaksas. Finišijoone ületanud, oli hing esialgu üsna kinni, siis tuli suur rõõm ja uhkus saavutuse üle. Grossfeldti oli toetamas kogu pere, esimest korda osales jooksul tema tütargi, et ema toetada. Õhtul toodi koju tort, et pingutust tähistada. Pulsikell teatas, et jooksuga sai kulutatud 700 kalorit, see näitaja lubas tordiga muretult maiustada küll.

“Ma oleks isegi natuke veel jaksanud joosta,” meenutas Grossfeldt. “Olin nii eufoorias, et mõtlesin juba järgmisel nädalavahetusel toimuva sügisjooksu peale: et kui nüüd suutsin üheksa kilomeetrit joosta, suudan kümme ka!”

Siiski olid järgmisel päeval lihased nii valusad, et sügisjooksu mõte ei tundunud enam sugugi tore.

“Nelja kuuga ikka sportlaseks ei saa,” arvas harrastusjooksja. “Aga jooksen kindlasti edasi, nüüd pole eksperimendi survet ja treenin ainult oma lõbuks. Kui ilm lubab, võin ju poole talveni joosta.”

Naise sõnutsi on tema enesetunne nelja kuuga kõvasti paranenud ja sportlikku vormi võib üsna heaks pidada. Kogu eksperimenti kokku võttes peab ta kogemust väga positiivseks. Oleks võinud vaid varem head jooksujalatsid osta, et mõnus jooksutunne varem kätte saada. “Alguses pidin end väga sundima, et jooksma minna,” meenutas Grossfeldt. “Treeneri nõuandeid võinuks ka varem küsida, alguses lihtsalt jooksin, kuni enam ei jaksanud, ajasin pulsi liiga kõrgeks ja kurnasin end mõttetult. Aga ikkagi olen väga rahul, et eksperimendi ette võtsin. Joosta on lahe!”