/nginx/o/2017/02/27/6391335t1hade6.jpg)
Filmist “Big Lebowski” tuttav Jeff Bridges on tuntust kogunud eelkõige näitlejana, ometi oskab ta ka laulda, laule kirjutada, tegeleb fotograafia ja aeg-ajalt veinitegemisega. Tänavu augustis ilmus Blue Note Recordsi alt tema teine kauamängiv kantrihõnguline “Jeff Bridges”.
Plaadi kümme lugu võib tinglikult jagada kiireteks, kuid monotoonsemateks, ja minimalistlik-aeglasteks lugudeks. Ehkki kõik lood jutustavad kantrimuusikale omaselt südamevalust, tavalise inimese võitlustest ja materiaalsetele hüvedele allajäämisest südametõele, on lood nagu “What a Little bit of Love can do”, “Blue Car” ja “Maybe I Missed the Point” justkui kusagil kuuldud. Armastuse võrdlemine autosõiduga mägedes peaks olema täis emotsioone ja tekitama tahtmise autosse hüpata ja pikki kilomeetreid maastikku maha jätta. Aga ainus mõte, mis tekib, on “millal see ometi läbi saab?”.
Kui järg jõuab aeglasemate, süngemate, minimalistlikumate lugude kätte, ilmneb Bridgesi tõeline anne – oskus köita kuulaja tähelepanu väga vähesega. Bass, Bridgesi madal hääl ja ootamatult väljamängitud meloodiad, rütm, mille olemasolu võib unustada, vaikus – kõik see kannab meid kohati süngesse, kohati müstilisse psühhedeeliasse.
Mõtlikkus ja üldse mitte häiriv õpetlikkus kannavad meid loos “Slow Boat” justkui öösel aeglaselt mööda vett või siis lennutavad loos “Nothing Yet” lebowskilikult vaibaga taevasse tähti vaatama.