«Kriminaalne Eesti», saatejuht ja toimetaja Allan Muuk, TV 3 teisipäeval kell 21.30, kordus kolmapäeval kell 03.10
«Kriminaalne Eesti» arvustus: draama asemel keskpärane referaat
7. september 2011, 10:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otse öeldes, võrdlemisi mage saade oli. Kuigi ainest just nagu on – täpselt kümme aastat tagasi juhtunud Pärnu metanoolikatastroof, ja 68 laipa ikkagi! Taustaks suve lõpus unne suikuv kuurortlinn, mõned viimased suvitajad veel merd nautimas, samal ajal kui linna ääres puumajade vahel hargneb lahti kohtuv tragöödia.
Umbes nii, üsna lihtsa skeemi järgi, tehakse ju kümneid krimisaateid üle maailma. Vahel pannakse rõhku rohkem kuriteole ja selle kontekstile, teinekord jälle pigem põnevusfilmi laadis politsei tööle. Palju pole vaja, kuid mingite lihtsate võtetega suudetakse luua meeleolu, draama. Panna kaasa elama, tekitada sümpaatiait – isegi mõnest banaalsest kuriteost pigistatakse välja võitlus hea ja kurja vahel…
TV 3s linastunud seriaali «Kriminaalne Eesti» esimene osa seda ei suutnud. Pigem oli tegu tubli referaadiga. Helistati politseisse, leiti laip, siis veel teine laip, seejärel kutsuti kiirabi, leiti esimene kahtlusalune, teine kahtlusalune, lõpuks kohus. Kõik kenasti kronoloogilises järjestuses, sekka mõned kommentaarid paarilt ajakirjanikult, arstilt ja politseinikult.
Lõpuks väike moraliseerimine ja oligi kakskümmend minutit läbi. Teksti peale lugenud Kaido Veermäe sugereeriv hääl andis küll aimu võimalikust põnevikust, kuid mida polnud, seda polnud.
Nii võib teha iganädalast politseisaadet. Uudsus ja värskus korvavad sellisel juhul pealiskaudsuse ja kiirustamise. Kui aga sihid suurt prime-time’ile mõeldud sarja, kus teemaks Eesti krimiajaloo suured kuriteod (ja Pärnu katastroof seda kindlasti on), siis nii ei saa. Või vähemalt ei tohiks.
Mõni spetsialist räägiks siin ehk keeruliste sõnadega režiist ja stsenaariumist, kaameranurkadest ja ei tea veel millest. Mina aga ei ole teleproff ja ma ei tea, miks asjad ei õnnestu. Põhjus ei või ju olla rahapuuduses, selline saade ei nõuagi üüratut eelarvet ja filmitrikke. Vahel tundub, et asi jääb lihtsalt vanade heade käsitööoskuste või siis tavalise laiskuse taha.