Missi-Madli imelised juhtumised Brasiilias
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu jaoks on esimesed nädalad väga huvitavad olnud. Kõik on uus ja huvitav. Enamik tüdrukuid teab, mida nad tegema peavad, mina lähen lihtsalt vooluga kaasa., pajatab hetkel Brasiilias Miss Universe võistlusteks valmistuv Miss Estonia Madli Vilsar Buduaarile.
Alguses oli üks põhiteemadest see, et kui kaua me oma maa missid oleme olnud ja mis selle aja jooksul teinud oleme. Ega mul palju kaasa rääkida ei olnudki, sest enamiku maade missid on omal maal kuulsused, käivad paljudel üritustel ja on saanud meeletult koolitusi ning ettevalmistusi.
Prantsusmaa miss rääkis, et ta on olnud miss juba peaaegu aasta ja elab spetsiaalselt missile mõeldud korteris, sõidab uue sportautoga ja käib peaaegu iga päev mõnel üritustel.
Kuna neil on korralikud promojad, siis nende pildid on ka igal pool esirinnas ja nagu ma juba kindlaks tegin ja ise oma silmaga nägin, siis fotograafidel ja kaamerameestel on olemas nimekirjad, keda nad rohkem pildistama peavad ja kelle pilte rohkem avaldama.
Nüüd, pärast esimest nädalat olen ma õppinud seda nautima, et meil on igal pool VIP sektsioonid, meie eest hoolitsetakse ja üldse tehakse kõik, et me ennast hästi tunneks.
Meile korraldatakse vapustavaid üritusi just selleks, et näha, kuidas miss suudab ennast ka esinduslikel üritustel seltskonnas üleval pidada.
Samuti oleme külastanud kohalikku turvakodu/noortekeskust, kuhu on kokku kogutud tänavalapsed eri vanuses ja õpetatud nii kõikvõimalikke kunste harrastama kui ka lihtsalt lugema ja kirjutama.
Samuti osalesime ühel kõige tähtsamatest üritustest - kuberneri vastuvõtt ja tervituspidu.
Ma kandsin seal Diana Arno disainitud õhtukleiti, kingakaubamaja.ee kingitud valgeid kingi ja Expressionsi imekauneid ehteid.
Paljud tüdrukud on tüdinud igaõhtustest «pildistamisüritustest».
Ma võtan seda suure näitemänguna. Sellest hetkest peale, kui ma aru sain, et mul ei ole mõtet võidelda millegi pärast, mida ma muuta ei saa, hakkasin ma seda kõike siin nautima. Ma ei tunne end enam tüdinuna. Võtan kõigest lihtsalt maksimumi.
Mul on siin juba päris huvitavaid vahejuhtumeid ka olnud.
Üks mees tuli minu järelvalvaja juurde küsima, et kas Leedut ei olegi võistlusel. Ta olevat näinud, et Eestist on nii ilus tüdruk, aga tema kunagiselt kodumaalt polegi kedagi, kuidas nii.
Ma ei ole eriline kontsakandja ja pärast ühelt meeskoori kontserdilt tulemist jäi turvamees treppidel järsult minu ees seisma, mul ei olnud enam kuhugi astuda ja ma lendasin sõna otseses mõttes pea ees trepist alla.
Õnneks ma midagi ei murdnud ja esmapilgul midagi hullemat ei juhtunud ka, naeratasin edasi ja kõik oli korras. Arstidele ja kõigile meeldis väga minu suhtumine, et ma suudan ka halva mängu juures head nägu teha.
Aga järgmisel päeval mind õhtusele üritusele ei lastud, kuna sisemised vigastused lõid välja ja ma pidin vähemalt ühe õhtu voodirežiimil veetma. Nüüd on juba kõik korras ja turvameestega saan ka suurepäraselt läbi, kogu aeg uurivad ja küsivad, kuidas mul läheb.
Üks fotograaf ütles mulle, et ta jääkski minusugust värske ja rõõmsa olekuga tüdrukut pildistama.
Seda oli armas kuulda, sest siin on tüdrukuid, kes on lõigatud ja võltsid, aga samas suurem osa on meeletult hea iseloomuga ja kaunid nii seest kui väljast.
Mulle meeldib see kultuuride mikstuur ja kõikide omapärased näojooned.
Minu toakaaslaseks on imeilus Poola miss. Ta on lihtsalt super kaaslane. Tema kaudu saan palju asju teada ja me õpime koos siin hakkamasaamist.
Temale on see ekstra raske, kuna tal kodumaalt nii karm surve peal, et peab olema kogu aeg pildis ja edukas. Isegi tema küünelaki värvi kritiseeritakse, et vahetagu ära, muidu on ta kole.
Paljud on küsinud, et kuidas mina suhtnun oma riigi rahvalt tulevasse kriitikasse, siis olen ma suhtumisel, et ma tean, et mindki kritiseeritakse palju ja ajakirjanduses ilmuvad veidrad artiklid, aga nagu öeldakse: «All publicity is good publicity».
Kui minu tegemised on kirjutamist ja kajastamist väärt, siis mind absoluutselt ei heiduta piinlikult kibestunud kommentaatorid, sest kui nad juba viitsivad midagi öelda, siis lõppkokkuvõttes on see ainult hea minule.
Tunnen, et kogemusest ja teadmisest iludusvõistluste kohta jääb mul palju puudu.
Kuidas käituda, rääkida ja olla õppisin ma kõik siin, sest uskuge või mitte, siin on väga palju süsteeme, mida peab teadma. Esmapilgul võttis ahastama, aga nüüd olen juba sisse elanud ja saan hakkama .
Aitäh kõigile toetajatele, siin 24/7 särav olla on kurnav, aga siiani olen saanud hakkama hoolimata haigusepisikust, mis siin külmade ilmade tõttu kallale tulnud on. Seega loodame parimat.
Pikemat Madli Vilsari reisiblogi loe Buduaar.ee