„Arthur“
Osades Russel Brand, Helen Mirren, Jennifer Garner.
Lavastanud Jason Winer.
1 tund ja 50 minutit.
Hinnang: nõrk.
Vaata kinode kavasid siit.
Tarbetu taaskasutus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei pea vist mainimagi, et igasugused uusversioonid on Hollywoodis endiselt väga moes. Tänavu on juba linastunud pool tosinat sellist teost ja võib üsna kindel olla, et enne aastanumbri vahetumist jõuab kinolinale teist niisama palju veel.
Iseenesest pole sellel trendil häda midagi. Pigem vastupidi, need toovad rõõmu, mille tulemusena võidavad ju kõik: nii stuudiod, kes loodavad tuntud nime taaskasutamise pealt kena kopika teenida, kui publik, kel avaneb järjekordne võimalus oma lemmiktegelastega suurel ekraanil kohtuda.
Kõlab ju hästi?
Teoorias küll, kuid praktika annab tunnistust vastupidisest. Illustreerivaks näiteks võib selle juurde võtta hiljuti linastunud komöödia „Arthur“, mis on eelmise sajandi kaheksakümnendate alguses suure menu osaliseks saanud filmi kaasajastatud versioon.
Linateose keskmes on rikkur Arthur (Russel Brand), kes peab oma tohutu pärandi säilitamiseks abielluma perekonna välja valitud Susaniga (Jennifer Garner). Mitte just kõige keerulisem ülesanne, kui poleks ühte segavat faktorit.
Nimelt armub muretu logard tavalisse tüdrukusse Naomisse (Greta Gerwig), kes muudab tema maailmapilti ja sunnib seniseid põhimõtteid ümber hindama. Arthur avastab end valiku eest: kas raha või armastus? Ilmselt ei teki kellelgi kahtlust, milline on tema otsus.
Algne „Arthur“ oli kõikide mõõdupuude järgi tohutult edukas. See ajas kokku hunniku pappi, pälvis nii kriitikute kui publiku jäägitu poolehoiu ja kandideeris tagatipuks mitmele Oscarile, pälvides neist kaks.
Uusversioon neid saavutusi korrata ei suuda, kuigi eeldused selleks on justkui olemas: tuntud ja tunnustatud näitlejad ning andekas lavastaja. Mida filmis pole, on teravus. Masside haaramiseks võimalikult lihtsaks timmitud stsenaarium on kaotanud pinge, mida ei suuda taastada ka peategelase meeletu rabelemine.
Mida pole, seda pole.
Sellest lähtuvalt loo moraal: pole vaja parandada asju, mis pole katki. Isegi siis mitte, kui kiusatus on suur, sest head nahka sellest ei tule.