Treener Helena Liiv leiab enne «Tantsud tähtedega» finaalsaadet intervjuuks aega kolmapäeva hommikul veerand tundi enne trenni algust, kell 10.45.
Helena Liiv: nugade peale me Veikoga ju ei lähe!
5. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks te, Helena, saatesse minekuks nõusoleku andsite?
Ma olen seda saaadet tänu Veikole kaks aastat kõrvalt jälginud. Eks ma võtsin seda kui väljakutset, ja et ehk õpin midagi, saan kogemusi juurde. Pealegi, kui me Veikoga mõlemad selles saates osaleme, on ajakulu sama ja meie mõlema trenn kannatab võrdselt.
Mille poolest tegelik saade ettekujutusest erineb?
Eile just vaatasime Argoga märkmikku ja selgus, et me oleme täpselt kolm kuud trenni teinud. See on terve kvartal! Ma ei osanud ette näha, et seda aega nii palju kulub.
Muidugi ei kujutanud ma sedagi ette, et kõik nii pingeliseks kujuneb. Samas on see võit meile mõlemale, sest meie paar ju võidab. Nugade peale me Veikoga selle pärast ju ei lähe, et kumb just.
Tänu millele on Veiko nii kaugele tänavu pääsenud?
Ma arvan, et tal on partneriga vedanud. Maarja on lavakogemusega ja noor inimene, ja rahvas armastab Maarjat.
Kas olete arvestanud Veiko ettearvatavate nippidega ja mõelnud, kuidas Veikot üle trumbata?
Ma ei ole üldse energiat kulutanud selle peale, mis teised teevad, ega ka konkreetselt Veiko peale. Pigem mõtlen, mis on minu tugevused ja mida ma ise teha tahan. Ma muidugi põnevusega ootan nende šõukava. Veiko ei ole eriline šõumees.
Millised tantsud te Argoga olete finaalsaatesse valinud?
Rumba ja kvikstepi. Ja siis tuleb ju mõlemal paaril esitada see reegliteta 1,5- kuni 2-minutiline šõutants.
Mida te kui treener juurde õppinud olete?
Nii palju šõukavasid ei ole ma veel elu jooksul kunagi teinud! Ma mõtlen kava, mis sobib konkreetsele põrandale ja mille puhul on teada, et kaamera on siin ja siin ning et kuhu poole ma näoga asju teha saan ning nii, et kohtunikel oleks midagi hinnata ja publikul vaadata.
Teine kogemus on see, kuidas nullist õpetada inimest, kes ei ole varem tantsimisega tegelenud, teha talle selgeks võistlustantsukavad.
Meie kvikstep on näiteks nii keerukas, et sellega võiks juba võistlema minna. Ning seegi, et oled oma õpilasega nii palju koos. Me ei ole isegi Veikoga nii pikki trennipäevi teinud.
Kuidas teie Tango klubi teile kaasa elab?
Tegelikult ei ole mul õrna aimu sellest, kumba nad meist toetavad rohkem, kumba vähem. Aga mulle tundub, et nad on õnnelikud selle üle, et me finaali jõudsime.
Teisest küljest kannatavad nad ka, et meid on palju vähem kui tavaliselt.
Ütlesite küll, et vahet pole, kes võidab, aga samas, kui teie ja Argo võidaksite, oleks ju ikka hea meel küll!
Muidugi oleks. See võit oleks nagu kingitus selle aja ja pingutuse, kogu oma hinge ja vaeva eest. See oleks super!
Aga millega Veiko teid finaalis üle trumbata kavatseb, te ei tea!
Sel nädalal me ei ole isegi sattunud ühte saali. Me oleme lahus ja tegutseme kumbki eri rindel.
Miks standardtantsud paeluvad teid ladinaameerika tantsudest enam?
Standardtantsul on palju võlusid. Mind paelub selle liikumise tehnika. Et oled partneriga kontaktis ja et partneri keha osaliselt ära kasutades on võimalik liikuda huvitavalt ja oma lahendusi leides.
Mis saab koostööst Argoga?
Meil on Argoga kokkulepe, et kui saade läbi saab, et siis ma õpetan talle ka seltskonnatantsud selgeks. Praegu õpime kavu, nendega ju peole tantsima ei lähe. Ta on kiire õppija. Usun, et üsna lühikesest ajast talle piisab...