Ugala pani suvehooajale tulikuuma punkti

Ugala näitleja Meelis Rämmeld süütas klaasivanamehe kuju põlema. Foto: Tõnu Särki

Laupäeval leidis Meleski klaasivabrikus aset suvelavastuse «Läbi klaasi» viimane etendus. Sel puhul korraldas teatrirahvas sümboolsed klaasiahju matused, et jätta vabrikuga hüvasti ja tänada kõiki abilisi.

Ugala avalike suhete juhi Kairi Leivo sõnul olid teatri meistrid valmis teinud klaasivanamehe kuju, millega vana kombe kohaselt käidi kolm tiiru ümber ahju. Seejärel süüdati ahjuvanamees põlema.

«See lavastus Meleskis poleks teoks saanud paljude inimeste koostöö ja panuseta. Neid oli kokku pea sada: meistrid, osalejad, abilised ja talgulised, ning neile kõigile jagati tänutäheks väikesed meened,» rääkis Leivo.

Lõpetuseks lauldi Kairi Leivo eestvedamisel koos publikuga vabrikule ja klaasiahjule hüvastijätuks ja tänuks üks regilaul.

Kodu-uurija Hugo Pussi kogutud andmeil oli klaasiahju matuse komme väga huvitav. Klaasisulatusahi, mida aasta otsa pidevalt köeti, amortiseerus kiiresti, nii et igal aastal tuli ehitada uus. Tavaliselt tehti seda suvel, kui enamik töölisi puhkas. Viimase tööpäeva lõpul, kui ahi oli veel kuum, peetigi matused.

Kõigepealt valmistati mehekõrgune puust rist, millele tõmmati selga vana pintsak ja mantel, pähe pandi kaabu ja mõlemasse kätte anti tühi viinapudel. See oli ahjuvanamees.

Mõni vanem klaasipuhuja tõstis kuju üles ning liikus koos teiste klaasipuhujatega kolm korda ümber ahju. Ahjuvanamees visati seejärel ahju ja sellele pandi hea õnne tagamiseks kaasa mitmesuguseid riietusesemeid. Alles pärast seda võis klaasisulatusahju lammutada.

Klaasisulatusahju matuseid peeti veel 1963. aastal Tarbeklaasis.