Lotte teeb seda jälle – kingib hea tuju

Lotte, Fred ja Klaus üritavad tungida tuppa, mille kuukivi on džungliks muutnud. Foto: Kaader filmist

Pealkiri «Lotte ja kuukivi saladus» tegi esiotsa rahutuks. Meelde tulid kõik need muinasjutulised tarkade kivid, saladuste kambrid ja tulepeekrid, mis on mässinud enese võrku miljonid lapsed üle terve maakera. Kas ka Janno Põldma ja Heiki Ernits on sellele lõivu maksnud, lahkunud meile nii kodusest ja armsast Leiutajatekülast?

Õnneks mitte – lõivumaksmise mõttes. «Lotte ja kuukivi saladuse» süžee omandab küll kosmilise mõõtme ja hoogsat tagaajamist – paroodilisuseni välja –, salapäraseid varje ja hääli on siin kindlasti rohkem kui kahe eelmise Lotte-filmi peale kokku, aga hing on siin ikka vana hea Leiutajateküla oma. Lihtne ja sõbralik, nutikas ja tembutav, ja mis kõige olulisem – meie kujutlusvõimet ergutav.

Selline, mis paneb kõige tavalisemates asjades avastama midagi erilist, olgu need siis tähed taevas, mis pole ju muud kui rännakust väsinud rändurite lõkked, või vihmapiisad, kes selle asemel et meie riideid märjaks teha, punuvad neisse hoopis oma pesa: vähe sellest, neid tasuvat koguni kollektsioneerida.

Värvikad kõrvaltegelased

Maailm on põnev – asjata ei korja Lotte filmi lõpus üles männikäbi, sest mine tea, äkki toob see juba homme uusi seiklusi.

Peamine erinevus kahe filmi vahel seisneb pigem loo jutustamise viisis, selle fokuseerituses. Leiutajatekülas veeres elu omasoodu, aeglaselt ja rahulikult, kord sinna, kord tänna, igatahes mitte algusest lõpuni üheleainsamale eesmärgile allutatult.

Kuukivi lugu on dramaturgiliselt sidusam, eesmärk – kuukivi saladuse lahendamine – püstitatakse juba pealkirjas. (Äkki võtavad Lotte nüüd oma unejutuks isegi Ameerika lapsed, kes seni erinevalt eurooplastest pole seda teinud, kui tõukuda ühest Janno Põldma kunagisest tähelepanekust.)

Selles mõttes sarnaneb «Lotte ja kuukivi saladus» pigem «Lotte reisiga lõunamaale» – ka see oli film ühest konkreetsest teekonnast, mille jooksul «eksiti» pidevalt kõrvalteedele ja kohtuti kõikvõimalike veidrate tegelastega. Viimaseid jagub piisavalt ka kuukivide lukku: just nemad annavad filmile selle õige hoo ja värvi, et mitte öelda selgroo. Hõikab ju lõpuks laulusalmgi, et kuukivid polegi nii olulised, olulisem on olla sõprade seas.

Vihmapiisku uuriv notsu Voldemar, spordihaige lehm Benita, armunäljas kass Paul, tantsuõpetajast koer Fred, eelmisest filmist tuttavad kärbes Jaak ja vana rännukoer Klaus, Lottest endast rääkimata... Kõik need on õnnestunud karakterid.

Ent nauditavaks osatakse joonistada ja häälendada sellisedki tegelased, kes ilmuvad ekraanile vaid mõneks hetkeks: paksukesed «spordipoisid» Riho ja Hardi – ühtlasi elegantne nööge Nukufilmi kolleegide aadressil –, haigusemehike Uno, ämblik Ernst...

Film kubiseb toredatest vimkadest, osutustest ja populaarkultuurilistest viidetest. Kuujänesed Tik ja Rihv otsivad kuukivide omanikku põgenedes kaotatud kinga järgi nagu Tuhkatriinu loos, punase soolasamba tõvest ravivad Klausi tohtrid, kelle kohvrid käivad lahti nagu desperaadodel. Puu otsas lõõritab üks inglihäälega kass, kes meenutab nagu kaks tilka vett eurolaulikut Sandra Nurmsalu, oast sirgub ilmapuu...

Pildi ja sõna tulevärk

Lugu ei jookse siiski algusest lõpuni ühtmoodi särtsakalt. Tantsuõpetaja Fred tantsib ja vihmapiiskade uurija Voldemar peab oma loengut liiga kaua, aga siis loksub tasakaal paika ja edasi on üksainus verbaalne ja pildiline tulevärk. Iseäranis vaimustav on unenägu, mille sisse Lotte ja tema järel ka Tik suunduvad, et uurida magavalt koeralt Villelt, kuhu sai kolmas kuukivi. Kui ilusasti seletatakse siin väikesele vaatajale ära unenägude maailm.

Visuaalselt on «Lotte ja kuukivi saladus» viimseni lihvitud, ehk isegi liiga «ilus», teravaid nurki, julget spontaansust, karedaid pindu siin kuigi palju ei ole. See-eest on pilt põnevalt detailirohke, mida 3D-animatsioon ainult rõhutab. Jääb üle kahetseda ainult seda, et filmi ei asutud algusest peale tegema stereoskoopilisena.

Mis veel? Ehk seda, et koos kolmeaastase pojaga püüame juba mitmendat päeva merest pannkooke ja püüame ära arvata, kes võiksid elada päikesel. Kõnelgu see rohkem kui need kuussada sõna siin!

Uus film
«Lotte ja kuukivi saladus»
Stsenaristid Janno Põldma, Heiki Ernits ja Andrus Kivirähk. Režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits. Peakunstnik Heiki Ernits. Helilooja Sven Grünberg
Eesti Joonisfilm 2011
Alates 26. augustist Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu kinodes