Esimesel advendil, 30. novembril alustas Stereo Lounge uut perepäevade traditsiooni - pühapäevased pannkoogihommikud, kus lapsed saavad kunstnik Meru juhendamisel joonistada.
Galerii: 1. advendi pannkoogid Stereos
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle raames saavad kõik tasuta pannkooke ning korraldatakse ka pannkookide küpsetamise võistlus, kus kaks avaliku elu persooni teevad oma salanippe kasutades huvitavaid ja maitsvaid pannkooke.
Avaüritusel demonstreerisid oma küpsetamisoskust Stereo emand Helen Mahmastol ja tema parem käsi Evely Ventsli.
Kes ise kohal ei käinud, saab üritusest ülevaate sirvides galeriid või lugedes kolumnist Heiti Kenderi kirjatükki:
Stereo - seal pole ammu käinud
Teate neid lühikesi talvepäevi, poriseid tänavaid ja musta muret? Väga eestilik. Ning arutelud sõpradega, et kuhu se's kaamoses sööma minna ja kas üldse on midagi lahti pühapäeval ja kas pühapäev on üldse tööpäev?
Kõik kohad on nii tavalised, nii käidud, kuhu üldse minna? Stereo jäi sõelale, sest ma ütlesin argumendiks: «seal pole ammu käinud» Mis on vale, sest ma olen seal parajalt tihti omletisushit hommikuti söömas käinud, aga ka tõde, sest pühapäeviti pole juhtunud väisama.
Ning keset vanalinna igikeltsa ja turismihorde on siis see valge oaas. Astusime kollektiiviga sisse, et maha istuda, laptopid avada ning törts tööjuttu ajada, kuid sees avanev pilt vedas naeratuse suule.
Levis hõrku pannkoogilõhna. Pliidi taga opereeris ei keegi muu kui armastusväärsuse maaletooja Evely Ventsli, köögipõll ees, pliidi kõrval lapsed taldrikutega järjekorras, kuhu siis värsked pannkoogid korraks maandusid. Üks laps ütles, et tal on juba kümnes kook. Maailmamõistes oleks umbes nii, et astud kuhugi söögikohta sisse ja
Angelina Jolie vihub pannkooke teha. Kultuuripannkoogišokk.
Et lastel igav ei oleks ja et nad oma vanemaid ei tüütaks mõttetute küsimustega nagu «mis on elu mõte», oli seal üks suur telekas, mida nad kõik liikumatult jõllitasid. Valetan. Mingit telekat ei olnud. Oli hoopis Meriliis «Meru» Rinne, kes õpetas lastele joonistamist. Kui Eestis on üks loomupärane talent, siis on see tema. Sellest annab aimu
kas või see, et kunstikool ei taha teda juba vist 5. aastat vastu võtta. Mõelge, kui te lähete perelõunat sööma ning samal ajal, kui te lasete pannkookidel hea maitsta, õpetab Picasso teie lapsi joonistama?
Kuna sada last jõuavad rohkem süüa kui üks kokk küpsetada, siis toimus varsti vahetus ning väikeste kookide küpsetaja Evely vahetas välja ülepannikookide tegija Helen Mahmastol. Ääremärkusena - iga operaator, kes pliidi taha läheb, teeb ise taigna valmis. Heleni koogid ei ole Evely koogid. Iga nädal on uued tegijad, seepärast tuleb nüüd iga pühapäev käia, saades aimu eesti pannkoogi ja perepühapäeva kultuurist.
Mis pani mind pikemalt mõtlema Eesti hetkeseisust, modellidest, öö läbi kestvatest pidudest, pereelust, tapjamesilastest. Majandussurutis teeb Eestile ainult head - nüüd, kus pole aega niisama pralletada, pühendutakse rohkem perele, järelkasvule. Selmet osta lapsele uus plastmassvidin, mis teeb «piiks», võetakse riiulist raamat ning loetakse koos. Moes on hoolimine, ligimesearmastus, rõõm, lapsed.
Pannkoogid, muide, olid tasuta.
Igava kodupühapäeva asemel tuleks kaasa ja lapsed kaasa pakkida ning maanduda Stereos. Kui ma ei eksi, siis hakkab trall peale kell 12, võib-olla ka varem. Mul ei ole mingeid muid ambitsioone seda arvamust kirjutada kui rõõm ühest südantsoojendavast pärastlõunast.
Muusikavalik oli ka igati õnnestunud, vaheldumisi esitasid oma paremat kadunud Frank ning hetkel moesolev samethääl Bublé. Kui Stereost tänavale astusin ning auto juurde jalutades parkimiskontrolörile naeratasin, teadsin, et mul ei ole parkimistrahvi. Sest ma polnud unustanud mobiilset parkmist alustada.
Järgmine kord ei saa öelda, et pole ammu käinud, kuid pole vajagi. Sest see on nagu igapühapäevane soovisaade, mida ma omal ajal alati ootasin: Soovid, soovid, soovid. Ja mida sa hing muud ikka oskad soovida kui pannkooke, palju lapsi, häid sõpru ja head muusikat.
Stereos, loomulikult.
Lahtiütlus: siinkohal annan teada, et ülaltoodu pole tellimus- ega reklaamilugu, vaid kodanikualgatuse korras kirjutatud kolumn. Kes ei usu, mingu proovigu pannkooke ja avaldagu siis ise arvamust.
Heiti