Uued plaadid: Blondie, Azari & III ja Grey Reverend

Ansambli Blondie trummar Clem Burke Foto: AP / Scanpix

Blondie
Panic Of Girls (EMI)

Ükskord laps, alati laps
Blondie oli esimesel viiel albumil 1976–1980 («Blondie», «Plastic Letters», «Parallel Lines», «Eat To The Beat» ja «Autoamerican») äge bänd. Kas aga vanana edasi punkpoppi mässata? Teisalt, miks nad peaks viiulikvinteti tegema. Iseasi, kuidas suhtuda viimase 31 aastaga tehtud nelja albumisse. Nad on nii toredad, et tahaks kõik andeks anda, plaadid, mis on infantiilsed ja dementsed korraga. Ühest küljest see igiplikalikkus-poisilikkus, mis tuleb täitsa viisakalt välja (algkoosseisu liikmed Debbie on 66, kitarrist Chris Stein 61, trummar Clem Burke 56). Teisest küljest vanaaegne punkpopp, vale-reggae ja poprokk on kena küll (mitte eriti), aga oodanuks uusi või pöörasemaid tuure. «D-day» need võtabki, ja «Words In My Mouth» on tugev Blondie-hitt, päris kõrvust mööda ei voola plaat.
Valner Valme
 

Azari & III
Azari & III (Loose Lips)

Paheline hipsterimuss
Azari on oma taaskäideldud house’iga tantsupõrandatele murdjaid hitte lähetanud juba mitu aastat, nad on üle pika aja areenile tulnud tantsumuusikud, kel atitüüdi on. Aura on neil paheline ja biit fanki. «Hungry For The Power» ja «Into The Night» – nimetame olulised lood, millel ka ülihead videod, ehk isegi ikoonilised. Kahest valgest ja taustale jäävast habetunud ning elupõletajalike nägudega nupukeerajast ja kahest mustanahalisest hägusa soolise eristusega peenest Prince’i-mõjudega laulumehest koosnev kamp on varasematele hittidele natuke lisa tootnud ja pika plaadiga tulnud. Leiab kilde house’ist, elektrost, futust, isegi new wave’ist – puhas hipsterite plaat – ja muidugi need sophisticated vokaalid. Uutelt lugudelt oodanuks natuke rohkem, kuid ega pettumus suur ei ole. Plaadi keskel tekib väike lõtvumine ja minnakse rändama kuhugi suht suvalise techno-unistamise radadele, aga muidu good job.
Janar Ala

Grey Reverend
Other Days (Motion Audio)

Akustiline trendifolk
Briti jazztroonikutega Cinematic Orchestra tuuritanud Grey Reverend ehk laulja-laulukirjutaja L. D. Browni kolmas album ilmus Cinematic Or­chestra põhimehe Jason Swinscoe leibeli all, kuid nu-jazz’i siit otsida pole mõtet. Tegu on puhta autorilauluga. Akustiline kitarr ja vokaal. See kombinatsioon võib jube igavalt kõlada, kui hästi ei lähe. Seekord ei läinudki hästi. Ojahh, arusaadav, et see on rõhutatult lihtsakoeline ning võimalikult naturaalne protest tänapäeva tehnoloogilise maailma vastu, aga sorri – mis saab hea tehnoloogia vastu ometi olla? Kes muidugi otsib, see võib plaadilt leida mida iganes. Folk 1960ndatest, folk 1970ndatest. Grey Reverendi on võrreldud küll Nick Drake’i, küll Neil Youngiga, kuid klassikud jäävad püüdmatusse kaugusse. End keset peavoolu koduselt tundev ambitsioonikas massidele suunatud subkultuuriilming.
Margus Haav