Tallinnas kõlas «Vabaduse laul»! Jaga oma muljeid!

Vabaduse laul Foto: Toomas Huik

Tallinna lauluväljakul toimus laupäeval kontsertpidustus «Vabaduse laul», mis oli pühendatud Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäevale.

Kontserti alustas Kimmo Pohjonen, kelle akordionimuusika saatel taidlesid Soome profimaadlejad.

Marju Lauristin rääkis ETVle: «Mis puutub igavikku, siis ma ütleks nii, et see igavik on meie enda teha. Olen täna selle peale palju mõelnud. Meil on olnud 20 aastat vaba Eestit, enne seda oli 20 aastat vaba Eestit. Minu kõige suurem soov on see, et täna siin need noored saaksid siin vabas Eestis oma lapsed, nad siin kasvatada ja Eesti kooli saata. Et nad saaksid siin tööd ja et nende lapselapsed kasvaksid samuti vabas Eestis ja saaksid eesti keeles oma hariduse, loeksid eestikeelset luulet ja vaataksid eestikeelset teatrit. See on soov mis, on kogu Eesti rahva soov.
Peame oma hinge kinni ja oleme valmis selle soovi täitmiseks. Eesti riik ei ole valmis ja vabadus ei ole kingitud. See on üks igavene mure, igavene töö. Peame olema selleks valmis nii kaua, kui jaksame.
Järgmistel kümnenditel peaks ehitama inimlikkust. Oleme väga palju pühendanud riigile, aga riigi mõte on ikkagi inimene. Nüüd, kus oleme riigi kindlustanud ja pühitseme seda, kuid järgmine 20 aastat võiks olla see, et riik on inimeste jaoks ja inimene tunneks end riigis kõige paremini. Et eesti oleks tõesti kõige toredam koht, kus oleks võimalik leida endale eneseteostusvõimalusi. Kus on väga tore olla lastel ja vanadel. Et see väike riik põhjamaal kujuneks põhjamaiseks ja et soomlased tahaks tulla meile, mitte meie minna soome.»

Lavale astus lätlaste Brainstorm.

Kerli: «Iga kord, kui ma tagasi tulen, märkan, et Tallinn läheb järjest ilusamaks. Eesti kasvab kogu aeg. Tegelikult on täitsa uhke tunne, kui mujal Euroopas ringi reisida. Olen näiteks viimasel ajal Rumeenias käinud ja Eesti on tohutult arenenud võrreldes teiste riikidega. Aga jah, koduigatsus tekib päris tihti.
Võin ju käia ja reisida ja teha, aga tegelikult olen ma ju ikka meie enda Eesti oma. Üritan alati võimalikult palju Eestist rääkida ja loodan, et eestlased peavad mind ikka omaks, mitte võõraks.
Kindlasti on võimalik Eestisse naasta ja siin elada. Praegusel ajal ei olegi tegelikult väga oluline, kus maailma otsas sa elad. Nüüd, kui olen Eestis suvel, kui kõik on ilus ja Tallinn on lahe, tahaks täitsa siin peatuda pikemat aega.
Olen koos olnud nii Eesti kui USA muusikutega ja minu meelest on Eesti kunstnik vabam kui ameerika kunstnik, sest eestlane teeb rohkem oma asja, aga Ameerika on rohkem maha müüdud. Loodan, et eestlane jätkab seda oma asja tegemist.»

Kerli esitab täna eestikeelse loo, mille kirjutas oma vanavanemate kuldpulma-aastapäevaks ja selles on sõnum, mida Kerli tahaks öelda eestlastele.

Renars Kaupers rääkis, et fännab Eesti bändi Ewert and the Two Dragons, ta kutsus draakonid lavale ja nad esitasid koos laulu «(In The End) There's Only Love».

Jarek Kasar: «Täpselt 20 aastat tagasi hakkasin laule looma ja nende aastatega on muutunud see, et just 20 minutit tagasi panin punkti oma esimesele ooperile. Minu jaoks on see tee olnud väga-väga pikk, huvitav ja põnev. 20 aastaga on kõik muutunud. Muidugi olen pikemaks kasvanud ja kahjuks ka paksemaks läinud. Olen muidugi mõelnud välismaale minemisest, olen ka käinud ja tagasi tulnud nagu Kiir. Üldiselt meeldib mulle siin Eestis. Eile esinesin sellises kohas nagu Lüganuse, kus ma pole elu sees käinud. Kohtasin inimesi, keda ma pole elu sees kohanud. Siis mõistsin, kui palju on Eestis inimesi, kelleni jõuda. Minu jaoks on Eesti veel väga suur. Kui Eesti kunagi kitsaks jääb, siis mõtlen võibolla rohkem, et võiks oma muusikat välismaale pakkuda. Elagu vaba Eesti!»

«Kui tehnilised viperused oleks peatanud Eesti vabariigi, siis me ei oleks ju praegu siin,» kommenteeris Ewert Sundja heliprobleeme.

President Toomas Hendrik Ilves: «Kaks korda viimase sajandi jooksul on Eesti rahvas vaadanud saatusele silma ja öelnud: jah, me teame mida me tahame. Tahame elada oma elu nii, nagu meie seda õigeks peame. Tahame oma riiki, oma Eestit. Tahame vabadust. Nii selge tahe muudab maailma. Me saime oma Eesti. Täna 20 aastat tagasi võtsime oma Eesti tagasi. Oleme nende kahe aastakümnega läbinud tee, milleks paljudel riikidel ja rahvastel on kulunud terve eluiga. Olgem sellega täna päris rahul. Üsna vähestele põlvkondadele on antud võimalus päris oma riiki täiesti uueks luua. Olgem täna uhkedki, sest veelgi vähematel on see välja tulnud paremini, kui meil. Olgem ometi uhked! Oleme jõudnud kaugele. Oleme jõudnud uskumatult kaugele ära ja eemale sellest, kus vabadus kehastas loomuliku oleku asemel kas ammust aega või kättesaamatut tulevikku. Täna on meie seas veel enamuses need, kes ise teavad ja mäletavad, mida see tunne tähendab. Järelikult tähendab enamus ka seda, mida me tagasi ei taha. Kui päev vabana mõjub sekundina, siis päev vangisolekut igavikuna. Siis muutub iga helgusehetk, iga vabaduse üürike sähvatus nii tähtsaks ja jääb meelde. Eesti rahvas mäletab seda. Mäletab öölaulupidude magusat joovastust, seda vabadusekoidikut siinsamas lauluväljakul, me rahva südamekodus. Eesti rahvas mäletab ärevaid hetki, mil võõras vägi tegi viimase katse seda vabaduse kättejõudmist meilt võtta. Ja rahvas mäletab rõõmu, kui vabadus sai lõpuks me vaba riigi kuju. Hoidkem seda tunnet, mu kallid kaasmaalased, sest siis jääb me Eesti alati alles ja vabaks. Mõtleme hetkeks tänulikult neile, kes aitasid kaasa meie vabaduse tulekule. Mõtleme tänulikult neile, kes toetasid meie püüdlusi ja ka neile, kes pole täna veel vabad. Mõtleme neile ja ütleme endamisi, aga ka päris valjusti - elagu Eesti! Elagu vabadus!»

Lavale tuli üks presidendi lemmikmuusikuid Vaiko Eplik, kelle järel astus üles Iiris.

Ameerika Ühendriikide välisminister Hillary Clinton: «Head 20. aastapäeva, Eesti! President Obama ja Ameerika rahva nimel on mul heameel õnnitleda teid kõiki päeval, mil te tähistate oma riigi iseseisvuse taastamist. Täna austame kangelasi, kes 20 aastat tagasi seisid vabaduse eest ilma vägivalla ja agressioonita. 20. augustil 1991, kui Nõukogude väed tungisid Tallinna, võttis teie Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti iseseisva riigi taastamisest. See kangelaslik samm andis Eestile tagasi vabaduse pärast aastakümneid kestnud rõhumist ja türanniat. Iseseisvuse taastamine jõudu kasutamata nõudis suurt vaprust, kuid teie edasised saavutused on olnud niisama innustavad. Olete olnud maailmale eeskujuks nii läbirääkimistega Vene vägede väljaviimise osas kui ka ülesehitamistööga pärast kommunistlikku okupatsiooni. Praegu on Eesti särav eeskuju maailma riikidele, kes ihkavad demokraatiat ja majanduslikke võimalusi. Teie edusammud aitavad Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas lootust neile, kes püüavad teostada oma pürgimusi ja realiseerida oma potentisaali. Tähistades seda erilist päeva pere, sõprade ja armsate inimeste seltsis, teadke, et USA seisab teie kõrval liitlase, partneri ja sõbrana. Me oleme seotud teie tulevikuga ja loodame, et meie niigi tugev partnerlus tugevneb aastatega veelgi.»

Jarek Kasar tuli lavale looga «Siuh» ja ta lubas, et esitab seda ka 20 aasta pärast. Järgnes populaarne luulelugu «Minu inimesed», mille refräänides aitas kaasa publik.

Evelin Ilves: «Mina olin sel päeval Norras hääletamas. Siis, kui Eestis läksid asjad väga ärevaks, tõlkisid need, kes meid peale võtsid - olin koos ühe sõbrannaga - meile norrakeelseid uudiseid. Nad keelitasid meid, et ärge minge tagasi, seal on sõda. Võtsime kohe suuna tagasi, aga Põhja-Norrast on ikka mitu tuhat kilomeetrit. Meid nabiti Soome piiril kinni, kuna meil polnud viisat. Me ei jõudnud õigeks päevaks tagasi. Istusime vahepeal mingis soolaputkas ja jõudsime kaks päeva hiljem. Nii et olime teel siiapoole.»

Heinz Valk: «Toona olid hoopis teised tunded, täna on midagi muud. Aga rahva kaasaelamine ja õhin on ligikaudu võrreldav küll.
Loomulikult oli valu ja vaev seda väärt, kuhu me oleme jõudnud. Tuletan meelde, et ega see valu ei puuduta ju ainult Eesti rahvast. Kui nüüd väga tõsiseks minna, siis võib ju ütelda, et koos teiste saatusekaaslastega vabastasime maailma ühest koletisest, kes oli miljoneid inimesi hukatusse saatnud. Sellega olime esimest korda kaasategev maailma ajaloo kujundamises. Me ei olnud pealtvaatajad, me ei olnud lükata-tõugata, nagu öeldakse - ajaloo objektid, vaid olime subjektid, olime tegijad. Nii et see on väiksele rahvale erakordne au.

Ärevatel päevadel ei olnud mul kohvrid kodus pakitud. See hirm kadus juba ammu ära. Absoluutselt. Mäletan, kuidas 19. augusti õhtul Ülo Nugis meid Ülemnõukogus hoiatas, et ärge kindluse mõttes koju magama minge, sealt on teid kerge kätte saada, minge sõprade-sugulaste juurde. Minul ei tekkinud siis mingisugust kahtlust ega kõhklust, et midagi sellist võib juhtuda.

Me lootsime, et võib juhtuda veel kõike, sest see, mis Moskvas lahti läks, see käis üldse nii imelikult ligadi-logadi, me lihtsalt ootasime hetke, mil seal hakkab midagi ka juba arukalt ja organiseeritult toimima. Kui oleks nii kaugele jõutud, siis võibolla oleks tänane jutuajamine ära jäänud. Aga õnneks need riigipöörajad olid ikka paras oinakari ja mingit tahet ja jõudu neil ei olnud. Taevas oli meie poolt toona. Kui oleks tagurlus Moskvas võitnud, oleks kogu areng paisatud aastakümnete taha. See polekski olnud areng, vaid täielik tagasiminek.

Ma läksin poliitikasse ainult selleks, et aidata kaasa Eesti vabanemisele. Kui see töö oli tehtud, valdas mind kohutav väsimus. See on umbes sama nagu spordivõistlusel - sa pingutad finišisirgeni ja siis vajud sinna muru peale pikali. Umbes selline tunne oli minul ka, kui see asi oli lõppenud. Sisetunne ütles mulle: nii, Heinz, aitab küll.

Võitma peab kogu aeg. Inimene peab kogu aeg võitma kas iseennast, oma saatust, talle teele ette tulevaid ootamatusi, probleeme... Sama kehtib kogu rahva kohta. Lõplikku võitu ei tule kunagi. Kogu aeg on meie areng edasiminemine, millegi ületamine, millegist jagu saamine nii isiklikus plaanis, kui ka kogu rahva ja meie tsivilisatsiooni ulatuses. Nii et neid võite, mida tuleb, võib olla ka mõnikord väga raske pingutusega saavutada, neid tuleb meil kõigil küll ja küll.»

Lavale tuli Dagö ja seejärel Riho Sibul.

Lavale astus Mari Kalkun, kes laulis klaveri saatel, et loomine ei lõpe kunagi.

Siniste juuste, mustvalge kostüümi ja hiigelplatvormidel Kerli alustas hittlooga «Walking On Air», millele järgnesid «Army Of Love» ja «Zero Gravity».

«See on väga eriline lugu, kuna see on esimene, mille olen eesti keeles kirjutanud. Kirjutasin selle oma vanavanematele kuldpulma-aastapäevaks. Ma ei tea, kas olete kuulnud ütlust, et inimene peab laulma nii, nagu keegi ei kuuleks, tantsima nii, nagu keegi ei näeks ja armastama nii, nagu poleks talle keegi haiget teinud. Armastage üksteist nii, nagu teile poleks keegi haiget teinud,» lausus Kerli loo «Kuldseks jää» sissejuhatuseks.

Järgnes loo «Eesti muld ja Eesti süda» emotsionaalne ettekanne koos Rein Rannapiga.

Pärast sekundite loendamist ajaloolise kellaajani 23:02 lauldi koos Eesti hümni, misjärel pandi rahvas regilaulu lõõritama.

Sinéad O'Connor õnnitles eestlasi tähtpäeva puhul ja alustas looga «Something Beautiful».

«Mul on kahju, et ma ei räägi teie keelt. Kui paljud teist oskavad inglise keelt? Oh, hea! Olen alati uskunud, et laulud on väga võimsad asjad ja nad panevad inimesi tegema igasugust pöörast värki. See, mida teie kõik siin lauluga saavutada suutsite, on eeskuju tervele maailmale. Loodan, istute kõik lennuki peale, lähete Inglismaale ja õpetate sealsetele, kuidas asju õigesti ajada. Nüüd jään vait ja teen seda, mille eest mulle makstakse - laulan,» rääkis laulja enne lugu «Emperors New Clothes», millele järgnes «Never Get Old». Laulu «Stretched on Your Grave» pühendas O'Connor varalahkunud Amy Winehouse'ile. Järgnesid «Petit Poulet», «Red Football», «Last Day of Our Aquaintance», «33»  ja «Nothing Compares To You».

Islandi president Ólafur Ragnar Grímsson: «Austatud president Toomas Hendrik Ilves. Armsad sõbrad. Kallis Eesti rahvas, annan teile edasi sõbralikud tervitused ja head soovid Islandilt. 1991. aasta augustis sai Islandi Vabariik uhkelt esimeseks riigiks, kes tunnustas ametlikult Eesti iseseisvust ja vabadust. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, tähistame me meie sõprust ja rõõmustame koost teiega saavutatu üle. Eesti otsus tähistada seda sündmust Islandi päevaga on Islandi inimestele sügavaks austusavalduseks. Nüüd, keskööl, toon ma teie kõigini, Eesti kodanikud, meie sügava tänu.
Me teeme tundeküllase austusavalude Eestile, langetame austuses pead ohverdustega palistatud võitluse ees, mis lõpptulemusena tõi teile vabaduse ja demokraatia. Meie endi läbitud teekond ja hea õnn täieliku iseseisvuse saavutamisel eelmise sajandi keskpaigas, julgustas Islandit saatuslikul hetkel toetama Balti rahvaste vabaduspüüdlusi. Islandi parlamendi kinnitatud iseseisvuse tunnustamine ja diplomaatiliste suhete kehtestamine meie maade vahel 26. augustil Reykjavikis olid võidutsevad kinnitused sellele, kuidas väikesed riigid suudavad saavutada demokraatlikke võite. Need meist, kes sellel ajaloolisel sündmusel kohapeal Höfdi Majas, selles väikeses ehitises, kus presidendid Reagan ja Gorbatšov olid kohtunud mõned aastad varem, kui külm sõda vangistas endiselt poolt Euroopat, ei unusta iialgi seda ülevat emotsiooni, mida väljendas Lennart Meri. Täna õhtul avaldan austust mälestusele sellest suurest Eesti riigimehest, kelle te hiljem valisite presidendiks. Temaga koos oli selle päeval Islandi välisminister, kes kirjutas diplomaatiliste suhete taaskehtestamisele alla meie poolt. Seetõttu on nii meil, islandlastel, kui ka Eesti inimestel suurim heameel tervitada Jón Baldvin Hannibalssoni, kes on täna keskööl siin koos meiega, kui võtame vastu päeva, mis on pühendatud Islandile. Homme tähistavad Islandi kunstnikud, lauljad, muusikud ja koorid meie sõprust kontsertide ja esinemistega üle Tallinna, tervitades vabadust traditsiooniliselt Eesti viisil - muusika ja lauludega. Meie mõlema maa iseseisvus tõestab, kuidas inimeste tahe võib võidutseda ning väikesed riigid võivad tõepoolest võidu saavutada isegi hirmuäratava türannia, okupatsioonide ja koloniaalvõimude üle. Ajalugu näitab, et väikesed riigid võivad olla loomingulised foorumid demokraatiale, seadusele ja õiguskorraldusele, nad võivad olla tsiviliseeritud ühiskonna mudeliteks ja algupäraste ideede kasvulavaks. Eesti kui rajaleidja teeb siin teed muutustele kogu Euroopas. Viimased aastad on meie riikide jaoks olnud keerulised mitmel viisil, pannes proovile meie meelekindluse, ent samas andes meile võimaluse tugevdada eduka tuleviku vundamenti. Meie sõprus põhineb solidaarsusel, mis väljendus võimsalt 20 aastat tagasi, kui Eesti murdis end terrorist vabaks. Me oleme reisinud Islandilt siia, et austada teie võidukäiku. Nüüd, keskööl, tähistame me teie enneolematut saavutust. Eesti inimesed! Meie pühendumus on selge: Elagu vabadus ja demokraatia!»

Hea lugeja, jaga meiega kontserdimuljeid!