Bruno Sõmeri maalid avavad varjatud tegelikkust

Bruno Sõmeri maalidel on läbivaks teemaks rütmilise liikumise impressioonid ja voogavad faktuurid. Foto: Urmas Luik

Juulis 88. sünnipäeva pidanud Pärnu üks tuntumaid kunstnikke Bruno Sõmeri avas taas oma isikunäituse. Seekordne, Pärnu keskraamatukogus vaadata maalide väljapanek kannab pealkirja „Uid“ .

Kes Sõmeri loominguga tuttavad, need teavad, et kunstniku maalid on loodud ainulaadses tehnikas ja tema abstraktseid kompositsioone on võimatu kellegi teise töödega segi ajada.

Kümmekonnast maalist suurem osa on valminud juba 2003. aastal, aga ikka mõjuvad need mitmetahulised tööd värskete ja uudsetena.

Näitus kannab kahetähenduslikku pealkirja „Uid“, mis tähendab äkki pähe tulnud mõtet, kuid murdesõnana on selle tähenduseks “oid” – taip, mõistus, aru.

Liikumises värvigamma

Tõenäoliselt on Sõmeri eelkõige silmas pidanud seda esimest, spontaanset mõtet, ent neisse piltidesse on kunstnik kätkenud ühtlasi oma kognitiivse arusaama ümbritsevast maailmast. Eksponeeritud tööd on ekspressiivsed, esmapilgul stiihilised, kuid piltidesse süüvimisel mõtestatult autori eesmärgile ja tahtele allutatud. Näituse nimitöö „Uid“ on muudest maalidest väiksema formaadiga, kuid kindlasti niisama suure mõjujõuga.

Sõmeri töödes hakkab enim silma tundlik värvikäsitlus ja kompositsioonitunnetus. Maalimine on talle kui minek omaloodud maailma. Looduse algsed vormid ja läbi komponeeritud tasakaalustatud värvigamma – see kõik annab pingestatud emotsionaalse laengu.

Külmad toonid, rohelise, pruuni või sinise variatsioonid annavad maalidele pingestatud emotsionaalsuse.

Need värvimängud koos loodud faktuuriga, pildi ülesehitus ja läbikaalutus annavad tervikliku ja hingestatud tulemuse. Esmapilgul kitsas värvivalik, tihti vaid kaks–kolm tooni, tekitab märkimisväärselt ühtse ja pastelselt harmoonilise mulje. Samal ajal lisandub rütmilise liikumise impressioon, mille Sõmeri saavutab voogava faktuuriga.

See kõik meenutab Saksa-Šveitsi kunstniku-kunstiteoreetiku Paul Klee (1879–1940) värvikäsitluse teooriat ja töid.

Värvide kõikvõimalikud liikumised esitas Klee “Värvi totaalsuse kaanonina” (“Canon of Color Totality”), kus ta viisnurksel mudelil kujutas kollase, punase, sinise, valge ja musta omavahelisi segunemisi.

Sõmeri töödest varem kirjutades olen maininud abstraktse impressionisti Jackson Pollocki (1912–1956) loomingutki. Meetodid ja teed on küll erinevad, aga isikupärase tulemini jõuavad nad töödes ometi. Siinkohal tasub vaadelda Sõmeri maali „Astraalne“ (2003), kus punase ja kollase ning pruuni ja rohelise segunemisel tekivad sügavad toonid, millele lisavad ebamaisust ja sära pulseerivad, looklevad ja põimuvad jooned.

„Öömuusika“ (2002) oma rohelise-sinise värvigammaga, horisontaalsete ja vertikaalsete joonte ja pindade lõikumisega aktiviseerib sel moel kõik pildi pinnad ning annab maalile seletamatu energia.

„Vana fresko“ (2003) on hea näide sisu ja vormi laitmatust kooskõlast, kus koloriidi ja nüansirikka pinnatundlikkusega on saavutatud arhailisuse ja sakraalsuse mulje.

Otsetee sisuni

Sõmeri abstraktsete tööde läte on individuaalne ja tunnetuslik. Saksa kunstnik Franz Marc (1880–1916), kelle viljakama perioodi tööd olid suuresti abstraktsed värvimängud, on öelnud, et abstraktsionism on asjade tegeliku sisuni jõudmise viis. Selle sisuni üritab meid viia ka Sõmeri oma maalide kaudu.

Keskraamatukogusse tasub Sõmeri maale kindlasti kaema minna. Seda enam, et raamatukogu näitusepinnad ju praegu räämakate päralt: trepigaleriis on kuu lõpuni üleval näitus „Rääma – vaeste-patuste alev I 1975–1999 Henn Soodla fotodel“. Sõmeri näitus on raamatukogu esimese korruse galeriis avatud 20. augustini.