Hannes Võrno võtab uue saatega kokku viimased 20 aastat

Hannes Võrno intervjueerimas saatekülalist Vahur Kersnat. Foto: Mardo Männimägi / Kanal 2

Pühapäeval stardib Kanal 2 eetris värske jutusaade «20 aastat hiljem», mis tuntud inimeste meenutuste abil võtab kokku viimase paari­kümne aasta tippsündmused. Saatesarja tagamaid avab saatejuht Hannes Võrno.

Tutvustage palun paari lausega uut saatesarja.

Uue saatesarja meeskonna ja Kanal 2 soov on portreteerida ekraanil neid inimesi, kes on oma eri- või ametialal taasiseseisvumise kahekümne aasta jooksul tähelepanuväärsete saavutustega hakkama saanud ja seetõttu eestlaste südametes.

Kui keeruline oli valida saatesse 20 külalist ja kuidas see valik sündis?

Saatekülaliste valikul oli üheks kindlaks eesmärgiks, et igas saates on kindlasti vähemalt üks tähelepanuväärne, väärikas ja eestlaste südametes koha leidnud naisterahvas.

Nii nais- kui meeskülaliste seas on noorema põlvkonna, kuldsesse keskikka ning küpsesse ja väärikasse eluetappi jõudnud armastatud eestlased. Näitame lugusid, mida oleme pidanud nendesamade inimeste saavutuseks, ja erinevaid sündmusi ajateljel, läbi saatekangelaste emotsioonide ja mälestuste.

Kuidas on valitud saateteemad ja kas külalised tingivad teemad või vastupidi?

On teemad, õigemini sündmused selles 20 aasta pikkuses tsüklis, mis on puudutanud iga eestlast. Me räägime kõigist neist oma kõigi saatekülalistega, sest need lood on igaühel erinevad. Mõistagi on iga saatekülalise puhul teatud rõhuasetus ka sellel teemal, milles tal on silmapaistvad teened, kompetents või värvikas oma arvamus.

Neis lugudes on kõike. On rahulikku ja tasakaalukat analüüsi. On hetki, mille meenutamine toob tänaseni pisara silma, ja lugusid, mis on ja jäävadki alati väga naljakaks ja lausa uskumatuks. Saadete meeleolu sooviks hoida eemal päevapoliitilistest teemadest ja kellegi vastandamisest teisega, olgu see poliitiliselt või sotsiaalselt.

Millised on teie jaoks viimase 20 aasta suurimad muutused Eesti elus ja mis järgmise kahekümnega muutuda võiks?

Praegu tundub, et suurim muutus on toimunud Eestis mõningate terminite tähendusega. 20 aastat tagasi tähendas janunetud ja paljukiidetud demokraatia vabadust ja õigusi, nüüdseks on see pigem muutunud vabanduseks või vastutustundetuseks. Meil on veel tillukesi külasid, kus kodust lahkudes pannakse luuavars ukse vastu «lukuks».

Sellisel moel – piltlikult öeldes «luuda ukse ette pannes» – on Eesti koos kogu Euroopaga jõudnud sinna, kus vaesus ei ole mitte seisund, vaid mõtteviis, ning vandaalitsemine, mille eest veel hiljuti maha lasti, on muutunud mölakate meelelahutuseks. Ma ei häbene öelda otse, et surmanuhtluse kaotamisega on ühiskond karistamatuse tundega umbe kasvanud nagu vana pargitiik.

Eesti on armas teismeline, kes massist vaimustunult laulupeol inimlaineid teeb. Eestlane laenehitab hinge-, armastuse ja tervise hinnaga naabrist veel ilusama koduaiaga maja. Vahetab lemmikspordialasid nagu sokke, sest iidolid ja sangarid tulevad ja lähevad ning joovastust jagub ju tegelikult vaid sinna tribüünile, kus elatakse kaasa võitjatele.

Järgmise 20 aastaga võiks muutuda arusaam ja hoiak, et tehtaks igas olukorras üksnes seda, mida tahaks, et endale tehtaks – head. Et osataks vahet teha tööpäeval ja pidupäeval ning mõlemat hingega teha. Et hind, mida ükskõik mille eest küsitakse, oleks aus – muidu on vastik nii küsijal kui maksjal.

Mida te ise 20 aasta tagusest ajast kõige eredamalt mäletate?

Augustis 1991 olin ma ERKI moetudengina Baltikas õppepraktikal. Kui Moskvas algas sõjaväeline riigipööre, läksin sellest teadmata hommikul vabrikusse nagu ikka. Baltikas oli aga juba uudis teada, vähemalt eksperimentaaltsehhis töö seisis ja kõik olid kõrvupidi transistorraadio kõrval. Selle oli keegi kaasa toonud, et patareidega raadiost uudiseid saada, kui elekter peaks ära võetama.

Mäletan, et õhtul istusime sõbraga tolleaegses ülipopulaar­ses kõrtsis Lucky Luke ning pidasime aru, mida teha, kui asjad päris hulluks lähevad. Otsustasime, et tulgu mis tuleb, jääme Eestisse, ja kui see on meie aeg ja koht kangelaseks saada, mingem ja kaitskem raadio- ja televisioonimaja.

Mäletan neid kaitsjate nägusid. Nende meeste nägudel oli kalk ja kuri pilk. Oli selgelt tunda, et nad olid seal vajadusel valmis oma elu ohverdama, ja see polnud silmakirjalik mäng. Pärast seda nägin sellise näoga mehi aastaid hiljem kaitseväe suurõppusel «Kevadtorm», kus nägin selliseid pilke juba tervel kompaniil, ning see oli vaimustav tunne. Oma riiki kaitsta on sama oluline kui seda tahta üles ehitada, ja siin on suhtumises tehtud väga suured sammud, mis teevad rõõmu.

Saatesari «20 aastat hiljem»

•    Pühapäeviti kell 20.35, esmaeeter 21. augustil, kokku seitse pooleteisetunnist saadet

•    Saatejuht: Hannes Võrno

•    Toimetajad: Ingrid Veidenberg ja Maarja Pakats

•    Saatekülalised: Vahur Kersna, Andrus Kivirähk, Kristina Šmigun-Vähi, Eri Klas jpt