Kauni Suvilahti piirkonna vanas elektrijaamas toimuvast Flow’st on saanud tõeline Soome uhkus. Kindlasti on põhjanaabrite teine uhkus samas kohas toimuv Tuska festival, kuid praegu räägime Flow’st.
Soome tõeline uhkus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige rohkem uudsust pakkus kindlasti Open Source Stage, kus esinesid uued talendid, kelle esinema saamise põhikriteeriumiks oli piisav arv laike Näoraamatus. Oli nii hiphoppi, elektroonikat kui ka kidramussi.
Kõige lahedam oli vast Eevil Stöö, kes esindas Soome gangsta-räpi koolkonda. Temale sekundeerisid lahedad DJd, kes pakkisid õhtud kokku ilusate ja õhust kergemate bassiliinidega. Kõik esinejad olid vinged ja tasemel, aga rohkem emotsiooni ja põnevust tekitasid ikkagi väiksemad nimed – uudsus, noh, mis teha.
Q-Tippi asendanud vana kauboi ise MF Doom oli vast kõige flow’likum esineja üldse. Mõnusad riimid, vaba olek. Ma ei oleks kunagi võinud arvata, et näha kahte tüsedat meest laval võiks olla nii huvitav kogemus.
Kindlasti oli asi ka selles, et publik oli muusikas sees ja MF Doom ei jätnud seda tähelepanuta, suheldes publikuga, kutsudes esile naerupahvakuid ja ohtralt peanoogutamist.
Inimestega rääkides selgus, et suurem osa olid pigem õnnelikud kui kurvad, kuuldes, et MF Doom asendab Q-Tippi. Vastupidist reaktsiooni kostis aga Zomby kontserdi ärajäämise puhul, minu poolt nende hulgas.
Kes asendas Zombyt? Ütlen ausalt, et ei pannudki tähele. Õnneks panin tähele Matthew Deari kontserti.
Hüpno-popi, ambient’i ja elektroonikaga tegeleva plaadifirma Ghostly International asutaja Dear andis endast kõik. Plaatidel ehk veidi aeglasema tempoga tegutsev Dear & Co ajas lavaesise tänu hiiglaslikele diskokeradele ja muidugi ka vapustavalt heale muusikale säravkuumaks.
Show’ kliimaksiks oli kindlasti loo «Slowdance» esitusele tulek. See oli lugu, mis jäi mind saatma festivali lõpuni ja jääb ka edaspidi.
Samasse klubisse kuulub ka Ariel Pink. Oma bändiga Haunted Graffiti andis ta suurepärase kontserdi. Kuigi lavaesine oli algusest peale korralik mosh-pit, meenutades punkkontserti (vähemalt seal, kus mina seisin), oli etendus kaasatõmbav ja ehe.
Ehedus jätkus Warpainti kontserdiga. Huh, oli see vast elamus! Isegi soundcheck’i ajal lõi mul süda juba tuhandeid lööke minutis, kuigi ma ei ole selle bändi eriti suur fänn!
Alates esimesest loost («The Fool») olin täielikult hüpnotiseeritud. Loo «Undertow» ajal oli mul tunne nagu... Siinkohal tsiteerin Erik Mornat: «Selline tunne tekkis, nagu oleksin kosmoses ja vaataksin tagasi Maa peale ja näeks, mida teevad kõik need miljardid inimesed, ainult et kõik tegevus toimub ülihelikiirusel!»
Kirjeldamatu elamus. Neli naist laval muusikat tegemas on ikka midagi ebamaist. Tõesti – festar on liigagi hõlmamatu ja ei ole ühtegi märki, miks ei võiks see veel võimsamaks kasvada. Ma ei pidanud milleski pettuma. Kõik esinejad andsid endast kõik, ka need, keda ma ei jõudnud mainida. Mogwai, James Blake, Jamie Woon, Twin Shadow, The Pains of Being Pure at Heart, Regina.
On ka ootusi tulevikuks. Ehk võiks rohkem kaasata eesti artiste nagu lätlaste Positivusel. Festivaliplatsil on isegi Eesti maja, kamoon! Kui festivali korraldajad lubasid külastajatele Soome Flow’d, siis võin öelda, et seda sai ning et see on pulbitsev ja elurõõmus Flow. Tsiteerides külastaja Mikkot: «Flow on traditsioon.» Et see jätkuks!