Näitlejad taltsutavad klaasi ja ajalugu

Lavastusest jäävad kummitama sõnad, et inimene on oma elus asetatud kahe klaasi vahele. Foto: Jaanus Laagriküll

Ugala suvelavastus Meleskis on muljetavaldav. Juba ainuüksi tänu ebatraditsioonilisele kohavalikule ja lavastusmeeskonnale.

Eesti esikirjaniku Mats Traadi spetsiaalselt selleks puhuks kirjutatud näidend, Priit Pedajase lavastus, Liina Undi lavakujundus ja Peeter Konovalovi muusikaline kujundus ning Ugala trupp — kõik see annab tunnistust kõrgemast kunstiproovist.

Eesti peegeldus

Millest lavastus siis räägib? Ühelt poolt on see Meleski ja klaasivabriku lugu kogu nende hiilguses ja nüüdses viletsuses. Kuidagi raske on kujutleda, et Meleskis, mida praegu «ehivad» mahajäetud suur vabrikuhoone ja tavatult kõrge korsten, võis kunagi elada ligi tuhat inimest, seal kihas elu ning jätkus nii tööd kui muud tegevust.

Siia Meleskisse, metsade ja soode keskele rajati meie esivanemate suurte pingutuste, higi ja vere hinnaga Eesti tolle aja, XIX sajandi suurim tööstusettevõte. Inimese eesmärgikindel tahe võib teha imesid ning küllap Meleski sündiski sellise tahte teostamise tulemusel. Kas meil tänapäeval veel jätkuks seda?

Eks ole paradoksaalne, et samal ajal kui mujal Euroopas püüavad inimesed leida inimtegevusest puutumata nurgakesi ja seavad neis sisse uue elu, põgenetakse meil maalt linnadesse ja välismaale ning maaelu jääb üha enam soiku.

See lavastus räägib küll Meleskist, kuid Traat poleks Traat, kui ta poleks osanud selles loos peegeldada kogu Eesti elu üldist probleemi. Igaüks meist võib hoobilt nimetada külasid ja asulaid, kus elu on viimaste kümnendite jooksul kiiresti taandarenenud. Kus veel hiljaaegu olid kool ja noored, ent nüüd on jäänud vaid üksikud vanurid.

Ent lavastus ei kõnele ainuüksi Meleski ja Eesti maakohtade tühjenemisest ning lootustest need paigad uuele elule äratada. See räägib loo inimestest, kes on siin end ületades selle kohaga imet teinud.

Ja muidugi on see Klaasimeistri lugu. Lugu mehest, kes teeb oma tööd suure armastusega ning jääb tööle ja andele truuks, hoolimata oma ülemuste ja ajaloo keerdkäikude loodud takistustest.

Kahe klaasi vahel

Publik vaatas hinge kinni pidades, kuidas Aarne Soro Klaasimeistri rollis võttis klaasiahjust aeglaselt ja oma väärikust tunnetades piibu otsa tilga sulaklaasi. Töötles seda, et siis kõigi silme all puhuda sellest tilgast suur sätendav kuul.

See oli üks neid hetki, mil näitlejatel õnnestus kõledalt suur ja kõrge vabrikuhoone endiga täienisti täita ning seda teatrimaagiaga valitseda. Need hetked jäävad meelde ja lummavad.

Publikut köitsid ka Meelis Rämmeldi ja Kadri Lepa meisterlikult mängitud lüürilised stseenid. Vaheaplausi kutsus esietendusel esile Ugala trupi pudelipillil mängitud meeleolukas lugu. Ei, see koosseis pole jalutu, ammugi siis pime. Tasub vaid vaadata, millise innu ja pühendumusega esitab kogu trupp kaleidoskoopilist ajaloosündmuste virvarri, mis toob meieni Meleski ja sealsete inimeste saatuse.

Ning siis lavastuse finaali, mil hoogsast ja energilisest tegutsemisest Meleskis on jäänud järele vaid lootus, et tulevik võib siia taas elu tuua. Ka siin oodatakse kannatamatult Eesti taasiseseisvumist.

Tulevikuootus, mida nüüd saame oma tahte järgi kujundada, kogub raadio ümber tagasihoidliku, kuid lootusrikka seltskonna, kes kuulab andunult raadioülekannet Balti ketist 1989. aastal. Lootustel ei ole aga antud teostuda.

Lavastusest jäävad kummitama sõnad, et inimene on oma elus asetatud kahe klaasi vahele. See, mis jääb tahapoole — möödunu —, on läbipaistev ja hele, eespool on aga tume läbipaistmatu klaas.

LAVASTUS

Mats Traadi «Läbi klaasi» on Ugala suvelavastus Meleski klaasivabrikus.
• Lavastaja Priit Pedajas
• Kunstnik Liina Unt
• Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
• Osades kogu Ugala näitetrupp
Allikas: Ugala