/nginx/o/2008/05/17/41717t1h9e5c.jpg)
Prantsusmaal elav ja õppiv moeajakirjanik
Urmas Väljaots
pihtis, et päris selliseid piimatooteid, nagu meil, konnasööjate maalt ei leia.
Urmas Väljaots tunneb kohupiimast puudust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väljaots, kes tarbib aasta jooksul umbes 250 kilo jogurtit ja 150 kilo juustu, tõdes, et eriti tunneb ta seal olles puudust eesti kohupiimast. «Prantsusmaal saab vaid selle poolvedelat versiooni, mida pakutakse hoopiski juustu pähe,» rääkis ta Dr. Helluse piimalehes.
Veel sõnas meie moepolitseinik, et tegelikult ei kujutaks ta oma elu piinatoodeteta ettegi. «Kuum piim meega läheb loosi siis, kui haigus kallal. Olen põlvkonnast, kellel see on kindlaks külmaravimiks,» sõnas Urmas.
Showartist
Marek Sadam
tõdes samas väljaandes, et võtaks piimatooteid oma tuuridele kasvõi kastiga kaasa, kui vaid poleks nii pikki lende ja reise.
«Piim maitses mulle kõige paremini siis, kui vanaemad pärast lehma lüpsmist äsja kurnatud piima jooma kutsusid. Aga praegu ma vast värsket sooja piima ei igatse. Vist sai lapsepõlves mõõt täis,» meenutas Sadam.
Välismaale võtaks piimatooteid kaasa ka seltskonnareporter
Carola Madis
, kes hetkel elab USAs, California päikese all.
«Ega seda, mis igapäevaselt kättesaadav on, osatagi vist enne hinnata, kui ükskord ilma jäädakse… Minu puhul oli see nii just kohukestega – alles siin avastasin, kui väga ma neid süüa igatsen,» jutustas neiu.