Lõbus maailmalõpukuulutaja Ariel Pink

Ariel Pink esineb oma bändiga Haunted Graffiti homme Tallinnas Rock Cafés. Foto: SCANPIX

Lo-fi-kuningast popstaariks saanud Ariel Pink esineb koos oma bändiga Haunted Graffiti juba teist korda Eestis. Homme, Rock Cafés. Ma täitsa soovitaks.

Tema aktuaalne album eelmisest aastast, «Before Today», on popmuusika meistriteos: ilus, ettearvamatu, hingestatud. Muide, see on Postimehe aasta album 2010.

Oma varasematel plaatidel kasutas 33 aastat tagasi Los Angeleses sündinud ja seal siiani elav Ariel trummidena patju ja suud – kes ei oleks proovinud, aga see mees tegi magamistoasalvestamisest kunsti omaette. Mitte et ta esimene olnuks, aga lo-fi-muusika võttis maailmas sest saati uued tuurid küll. Enam pole mingit lo-fi’d, nüüd on päris bänd.

Helistan Londonisse hotelli Arieli tuppa. Mingi tüüp võtab vastu. See ei ole Ariel. Ta hõikab Arieli. Taamalt kostab: «Oh shit.» Siis on toru otsas ülisulnis Ariel Pink.

Tere, Ariel. Sa käisid Eestis ka kaks aastat tagasi. Palun meenuta seda paari sõnaga.

See oli lõbus. See oli kohutavalt lõbus.

Meil on siin Eestis kaks suuremat aastalõpukokkuvõtet maailma parimatest albumitest, nagu see on tavaks ka maailma suurimatel muusikaajakirjadel ja internetisaitidel. Üks neist ilmub ka selles lehes, kust helistan. Sa võitsid oma albumiga «Before Today» need mõlemad. On see sinu jaoks üllatav?

Olen kursis. Ei ole üllatav, ma võitsin teie maal ju juba 2005. aastal ühe sellise kokkuvõtte (Eesti Ekspressis – VV).

Väike maa meil ju on, aga sa oled siin populaarne.

Võib-olla sellepärast, et ma olen väike mees (naerab). Ma ei tea, mida öelda, võib-olla eelmine aasta oli halb aasta?

Ei-ei-ei olnud. Teine oli meie lehes Salem, kolmas meie oma Imandra Lake. «Before Today» oli sinu jaoks aste edasi. Sinust sai peaaegu meinstriim, plaadil oli parem produktsioon, suurem plaadifirma 4AD, üliohtralt kajastusi maailma meedias. Oled õnnelik kuulsuse üle?

Jah, sest see teeb mind rikkamaks. Aga kas ma olen nüüd õnnelik, ma ei tea. 

Tõsiselt oled rikas või?

Jaa, jaa, aga ma tahaks rikkam olla. Ma loodaks. Aga seda ei juhtu. Sest muusika on surnud.

Sind tuntakse tänaval ära ka ilmselt.

Jaa, väga keeruline on olla kuulus. Ei, mulle ei meeldi see eriti. See on nii veider. See toob kaasa täiesti erineva meeleseisundi, kui sind tänaval ära tuntakse. Mul on kummaline mõelda endast kui kuulsast inimesest. Ma peaksin nagu suhestuma kõigiga, armastama kõiki. Tänulik olema. Tänan, emme, tänan, issi! Saad aru.

Muusikafanaatikud teavad sind juba ammu, alates 2004. aastal ilmunud «The Doldrumist» või vähemalt aasta hiljem ilmunud «Worn Copyst». On öeldud, et sa muutsid muusikat, näitasid, et kõike on võimalik teha mitte millestki, ilma lepingute ja stuudiota. Pead end lo-fi-pioneeriks?

Jaa! Jah, pean küll. See ma olen. Mina leiutasin lo-fi. Ma olen selle üle väga uhke. (Naerab tükk aega.)

Üks su iidoleid R Stevie Moore oli enne sind.

Oli jah enne. See on väga lahe, et ta tuuritab ka praegu Euroopas. Esimest korda. See ei ole üldse mingi asi, kes on esimene, kes on viimane. Kõik on lihtsalt hästi. Jube hästi. Hästi-hästi.

Tuuritamine päris bändiga – see erineb meeletult su varasemast tegutsemisest magamistoaartistina.

Jaa. Ma just ärkasin hommikul praegu (normaalne päevane aeg oli ka Londonis – VV), ma olen ülimalt väsinud, aga… ma ei tea, kõik on kena. Mul ei ole millegi üle kaevata. Tuleb olla õnnelik. Tead sa. See on okei. Lihtsalt okei.

Pidutsed sa ka tuuri ajal?

Ei-ei! Ma olen kaine. Pidutsen, kui koju tagasi jõuan.

Miks nii kaine siis?

Ma pean vormis olema, puhastama oma meeled, tegema tööd. Ja ma ei saa töötada, ärgata hommikul, kõike seda, ma pean oma tööd tegema väga hästi. Ma ei saa pidutseda.

Muusika on sinu jaoks põhiliselt töö neil päevil?

Jah.

Sinu muusikat on mõjutanud paljud artistid, aga peamiselt on nad 70ndatest ja 80ndatest. Loomulikult sa lood oma mõjutajate toel uut saundi. Aga küsimus oleks: mida sa arvad 21. sajandi uutest stiilidest nagu dubstep, chillwave, synthwave, drag, hypnagogic pop ja nii edasi?

Retromaania, mul on retromaania. Üldse on retromaania. Maailmalõpu puhul. Võib-olla see kõik on väga hõrgutav, millest sa räägid. Mulle meeldib Crystal Stilts. Ma ei tea. Lihtsalt nagu et... (hõikab:) Mul suva! (Naerab.) Muusika on lastele, tead. Popp on lastele. Muusika ei tähenda midagi. See on lihtsalt laste asi.

Kas sina teed ka lastele muusikat?

Jaa, aga ma teen siiski ka kaasaegset täiskasvanute poppi. Peeter Paanidele. Kõik on Peeter Paanid. Vahet pole, kuidas nimetada. Kõik need napakad idioodid selles maailmas. Millelgi pole enam tähendust. Miski pole enam tähtis. Midagi pole olemas. Mõistad mind?

Mitte täpselt. Kas sa oled pessimist või teed nalja. Igal juhul oli see naljakas. Aga tegelikult ma võin sinuga nõus ka olla.

Ei-ei-ei, ma ei ole pessimist. Mulle lihtsalt meeldib nii rääkida. Aga idee jääb samaks.

Popmuusika on suur ja lai, mina kuulan Ariel Pinki, Zombyt, Demdike Stare’i, mu lapsed kuulavad Black Eyed Peasi ja Eminemi, kõik on paigas.

Hahahaa, lapsed ei tea veel kõiki asju. (Läheb järsku põlema.) Kas Eminemil on uus album väljas?

Eelmisel aastal ilmus, mingi re-algusega nimi oli, «Rehab»... (Tegelikult «Recovery» ja enne seda «Relapse», aga ei karanud pähe – VV)

Nagu Amy Winehouse’i lugu?

Mingi re- oli, võib-olla jah. On sul kurb Amy pärast?

Jaa, muidugi on kurb. Ta ei suutnud populaarne olla, mingi selline värk vist.
Hea, et sina kaine oled.

Jaa, mina olen kaine! Kõige kainem.

Mõni tulevikuplaan?

Youtube’i tuleb uus laul, uus video, mis räägib 11. septembrist, kolmandast maailmasõjast. Võib-olla teeme ka uue plaadi. Aga võib-olla teeme ka pausi. Veel ei ole kindel.

Sa oled öelnud, et kodulindistus ja kehv heli ei olnud eesmärk omaette, vaid tingimused olid sellised. Oled sa mõelnud aga sihilikult juurte juurde tagasi minna?

Võib-olla ühel päeval, kui keegi ei taha enam mu plaate osta, siis ma teen muusikat niimoodi edasi. Lähen oma tuppa, kus keegi mind ei kuula.

See oleks nii lõbus ju. Ma teeks siis eriti lo-fi’d muusikat. Siis see ei olnud, jah, töö minu jaoks, aga ma olin siiski professionaalne muusik, alates sellest, et teen oma toa akna lahti, mõtlen helidele.

Mida võib oodata su esinemisest Tallinnas ja mis vahe on eelmise kontserdiga Tapperis?

Mikstuur kõigest. Greatest hits.
«Before Today» materjal muidugi on juures. Aga päris uusi laule ei ole. Aga see-eest ka mõni päris underground lugu. Aga ei midagi uut siin maailmas.

Aitäh! Sinuga oli lõbus. Head esinemist täna õhtul Londonis! (Intervjuu on tehtud eelmisel neljapäeval – VV)

Aitäh! Ja ma näen sind nädala pärast Tallinnas. Eks ole. Bye-bye!