Vene punt Mooncake: enamik lauljaid poleks kunagi tohtinud laulma hakatagi

Ansambel Mooncace astub üles Põlvas toimuval Uue Ajastu Festivalil. Foto: Mooncake

Sageli Vene instrumentaalse post-rocki lipulaevaks tituleeritud Moskva bänd Mooncake on võtnud sihiks oma muusikat kodumaalt kaugemale viia.

 Augustis toimuv Balti-tuur saab olema bändi esimene samm loomingu levitamisel Euroopasse, mis päädib kontserdiga 13. augustil Põlvas Uue Ajastu Festivalil.

End eksperimentaal-indi-rocki bändiks nimetav Mooncake koosneb neljast muusikust, kellevaheline sünergia loob kergesti äratuntava stiili ja heli. Mooncake’i loomingut on tihti võrreldud ka Pink Floydi ja Mogwaiga.

Helikeel, meloodia, atmosfäär ja oskus ühendada polaarseid emotsioone alates meeleheitest, kurbusest kuni eufooria ja vaimustuseni tekitab Mooncake’i kuulates suisa spirituaalse elamuse.

Bändi koosseisu kuuluvad Pavel Smirnov (kitarr), Anton Marchenko (basskitarr), Nikolai Bulanov (tšello, klahvpillid), Leonid Kurashov (trummid). Tutvumaks lähemalt, millest sai alguse Mooncake ning kuidas sünnib bändi muusika, rääkisin bändi vundamendikivide Paveli ja Antoniga.

Pavel: Bändi asutajateks oleme mina ja Anton. Vahetult enne Mooncake’i loomist mängisime umbes neli-viis aastat erinevates koosseisudes. Tegime igasugust muusikat. Ka vokaaliga, st bändis oli ka laulja. Kahjuks ei saa neid projekte pidada väga märkimisväärseteks - nende tegevus polnud eesmärgistatud ega tõsiseltvõetav.

Niisiis, 2006. aastal asutasime Mooncake’i ning koosseisu otsisime liikmeid muuhulgas ka interneti vahendusel. Nii leidsime trummari Leonidi ja hiljem tšellomängija Nikolai.
Anton: Seni oleme peamiselt esinenud Venemaal ja SRÜ-riikides, kuid tänavu valmistusime peamiselt väljatulekuks Baltikumi. Enamik kohalikest esinemistest on seetõttu ära jäänud. Eesti, Läti ja Leedu kontserdid on meile väga tähendusrikkad ning ootame neid pikisilmi.

Milline on bändi sisekliima? Kas ka tülitsete?

Anton: Päris palju tülitseme. Täpselt nii see olema peakski. Bänd, kus on palju erinevaid egosid, ideid, ning kus probleeme ei lahendata operatiivselt, ei kesta kaua. Tülide, arutelude - suhtlemise kaudu leiamegi bändis küsimustele vastused.

Pavel: Mõnikord lahenevad probleemid kompromisside saabumiseni rahulike arutelude käigus, mõnikord kujunevad vastuste otsingud tõeliselt tuliseks.

Anton: See ongi normaalne. Elu on selline. Kui sa hoiad kõik enda sees, siis sinu ideed ei realiseerugi. Kui oled nõus võitlema, võib neist asja saada.

Pavel: Kõigest hoolimata oleme tõelised sõbrad. Bänd pole meie jaoks üksnes töö. Hoopis armastus muusika vastu on see, mis meid ühendab.

Kust ammutate inspiratsiooni?

Pavel: (Mõtleb hetke) Võimalik, et see on olnud omamoodi evolutsioon. Päris algul proovisime teha muusikat koos vokaaliga, seejärel hakkasid tekkima uut mõju andvad muudatused meie muusikamaitses. Mingit rolli on siin mänginud kahtlemata ka teised bändid, kuid me pole kunagi kedagi kopeerinud.

Anton: Peamine inspiratsiooniallikas on siiski elu ise, meie endi rõõmud ja mured ning vabadus luua. Need elemendid annavad meie koostööle palju jõudu.

Pavel: Umbes kuus aastat tagasi juhtusime kuulma üht bändi, mille järel olime kergelt öeldes muusika ilust šokeeritud. Olgugi, et nende stiil oli kaugel sellest, mida meie täna teeme, inspireerisid nad meid instrumentaalmuusika jõulise energiaga. Nende muusikaline paradigma oli midagi muud kui enamikul bändidel, mida varem kuulnud olime.

Anton: Kui meid võrreldakse mõne teise bändiga, siis on see täiesti normaalne. Inimestel on pidevalt vaja võrdlusi, et oma muusikamaitset kuidagi liigitada.

Aga teil ikkagi pole lauljat.

Pavel: Enne Mooncake’i loomist on meil lauljatega piisavalt kogemusi olnud. Tõeliselt häid lauljaid on isegi nii suures riigis nagu Venemaa raske leida. Enamikule, kellega kokku puutusime, tuli öelda, et nad poleks kunagi pidanud laulma hakkamagi.

Nii et siis ühtegi päris head lauljat ei juhtunudki teele?
Anton: Tegelikult ikkagi üks hea laulja oli. Ameeriklane. Ta oli neist kõigist parim.

Pavel: Kuna me head vokalisti ei leidnud, hakkasime arendama instrumentaalseid meloodiaid. Ühel hetkel avastasime, et loodud meloodiad ei jätagi ruumi vokaalile.

Teid on võrreldud Pink Floydiga. Mis lugu sellega on?

Pavel: Sellega on üks päris naljakas seik. Kui käisime salvestamas oma esimest singlit tuli stuudio omanik ning ütles: “Wow, see on ju Venemaa päris oma Pink Floyd”. Küllap sealt see alguse saigi. Naljakas on see, et tolle hetkeni polnud me keegi bändist Pink Floydi nii põhjalikult kuulanud, et oleksime saanud tema öelduga kas nõustuda või selle sootuks ümber lükata.

Kui palju teie muusikast sünnib koostööna proovides, kui palju sellest on n-ö ühe mehe töö?

Pavel: Kui olime nooremad, siis enamik materjalist tuli proovide käigus. Aga mida aeg edasi, oskuste suurenedes, hakkasime muusikat looma ka kodus. Minu jaoks vajab loominguline tegevus ruumi ja seetõttu ongi seda kodus parem teha. Ma võtan selle jaoks aega. Loomulikult teevad seda ka teised bändi liikmed. Proov on koht, kus meie muusikalised mustrid kohtuvad.

Anton: Tihtilugu avastame proovis, kuidas kaks erinevat meloodiat looduna kahe erineva liikme poolt, mida kumbki varem kuulnud pole, sobituvad kokku nii ühtseks tervikuks, et tekiks justkui uus meloodia.

Olete kunagi mõelnud, mis võiks olla teie muusikasse kirjutatud sõnum?

Anton: Kuna meie bändis vokaali pole, on raske anda üksnes instrumentaalse muusikaga edasi mingit konkreetset sõnumit. Ma arvan, et meie muusika mängib rohkem emotsionaalsete tasanditega.

Pavel: Mooncake’i muusika helikeel peaks mõjuma väga isiklikult. Kui ma näen kedagi publiku hulgas nutmas või vastupidi - rõõmust pakatamas, olen kindel, et teeme õiget asja.

Kas Baltikumi tulek on esmakordne?

Anton: Esinema pole Balti riikidesse varem sattunud. Küll aga on Pavel mõned korrad turistina seal käinud.

Kuidas valmistute?

Anton: Meil on sõna otseses mõttes tuli takus. Teeme proove nii palju kui jaksame.

Pavel: Nii mõnedki Vene kontserdikorraldajad on meilt imestusega pärinud: «Mida te teete - august on peagi käes, kõik bändid lähevad festivalidele?». Kui me mängiks aga kõigil neil festivalidel, poleks meil võimalust Baltikumi tulla.

Anton: Uusi samme tuleb astuda.

Pavel: Õigus. Me valmistume täisaurul. Juuniks saime valmis päris uued lood, mis ilmuvad meie teisel stuudioalbumil. Teise albumi väljatulekut võib oodata järgmise aasta algul. Balti tuuri tarvis oleme koostööd teinud ka Eesti, Läti ja Leedu DJ-dega, kellega koostöös ilmus kogumik meie lugude remixidest.

Teil on ka sünnipäev ukse ees. Bänd saab viieaastaseks.

Pavel: Just nii. Baltituur on tegelikult üks osa sellest. Venemaal anname veel kontserte Peterburis ja Moskvas.

Kui tihedas suhtluses olete oma fännidega?

Pavel: Fännidega tuleb hoida häid suhteid. Tuleb jälgida sotsiaalvõrgustikke, hoida üleval uut infot, et fännibaas oleks pidevalt «toidetud». See on üks osa turundusest. Meil ei ole manageri, me teeme selle töö ühiselt.

Anton: Et bänd oleks jätkusuutlik, tuleb suurt rõhku pöörata reklaamile. Vahetu suhtlemine fännidega on selles osas kõige efektiivsem.

Pavel: Bändi tegemine ei seisne üksnes muusika tegemises, vaid ka selle levitamises.

Mida saavad teie Eesti fännid peagi algaval tuuril Tallinnas, Narvas ja Põlvas näha?

Anton: Põlva Uue Ajastu Festival on esimene välifestival ja ühtlasti festival väljaspool Venemaad, kus me esineme. Oleme väga elevil. Loodame anda endast kõik, mida publik meilt ootab.

Pavel: Tahame, et publiks kogeks elamust, mida pakub instrumentaalne muusika.