Folk mõtestas lahti nii rütmi kui ka pulsi

Festivali kahe esimese päeva kõige menukamaks kontserdiks osutus ansambli Vägilased lahkumisetteaste, mida kogunes öötelki kuulama ligi 3000 inimest. Foto: Raigo Pajula

Viljandi üheksateistkümnes pärimusmuusika festival tõi kohale varasematega võrreldes oluliselt eksootilisemaid esinejaid, kuid kindlasti ei jäänud nendele rütmi ja pulsi lahtimõtestamisel alla ka kodumaised tegijad.

Traditsioonipõhise autentse pärimusmuusika tõlgendamise kõrval andis  tooni viimastel aastatel terves muusikamaailmas järjekindlalt, kuid vaikselt toimuv stiilide segunemine, mis ei välista kindlasti pärimusele truuksjäämist ning ei tähenda teps mitte globaalsetes tormides väljarebitud juurte asendamist sertifitseeritud fiiberkaablitega.

See festival suudab alati vaimustada, üllatada ning olla igal aastal uus.  

Põhiformaadilt tuksus festival juba sisseveerenud radadel, olulisemate lisandustena torkas uue esinemispaigana silma peamiselt pärimust metalsesse vormi valavate nooremate kollektiivide päralt olnud vana lennukitehas ning Kaevumäele püstitatud kolmesajakohaline tribüün, mis selle populaarse kontserdipaiga jälgitavust oluliselt paremaks tegi.

Ilmaga läks õnneks. Samal ajal kui Tallinnas vesi tänavaid jõgedeks muutis, sai Viljandi folgiline rahumeeli vallikraavi murul kõhutada ning rammusal põdraleemel hea maitsta lasta.

Ilu ja energia

Etnoinstrumentoloogia peab muusikariistadeks üldiselt kõiki vahendeid, millega saab teadvustatud helisid tekitada. Kui Silver Sepp suutis festivali avamisel jändrikust pakust meisterdatud naelapillist muusika välja meelitada, siis andis see tunnistust sellest, et meistrikäed suudavad kõnelema panna põhimõtteliselt iga materjali.

Lavadelt käisid läbi iraani kahepoolne trumm ehk dammam, moraharp ja väntlüüra, baski keeltega löökpill ttun ttun, mitut masti sarvepillid, traditsioonilisematest ja vähem eksootilistest pillidest rääkimata.
Peo üks tippe oli kahtlemata Baskimaalt pärit Oreka TX. Nende põhipilliks on txalaparta ehk siis alusele asetatud erineva jämedusega puust lauad, mida kaks mängijat teine teisel pool pilli puust pulkadega löövad.

Harkaitz Martinez de San Vicente ja Igor Otxoa olid koos oma kuumavereliste semudega kaasa võtnud kaks txalaparta’t, üks puidust, teine kivist. Meeste elurõõm, ehe nauding muusikast ning anne luua uskumatuid ja unikaalseid helikombinatsioone lõid senikuulmatu atmosfääri, mis rabas oma uudsuses, energias ja ilus.

Ensemble Shanbehzadeh Iraanist on spetsialiseerunud pärsia rütmidele. Bändi ninamees Saeid Shanbehzadeh on multiinstrumentalist ja tantsija. Nii ei valmistanud talle raskusi põhjamaise kõrva jaoks esmapilgul monotoonset, kuid detailitihedat ja hüpnootilist muusikat rikastada ootamatute ning julgete tantsusammudega.

Tuleb tunnistada, et maailmas pole ilusama ja salapärasema heliga pilli kui kora, Lääne-Aafrika harf. Kora’t õpitakse mängima kümneid aastaid, oskused antakse edasi isalt pojale, põlvest põlve. Senegalist pärit kora-guru Cissokho System lõi karismaatilise ning temperamentse kora-virtuoosi Solo Cissokho eestvedamisel näiliselt vaevata, suisa mängeldes suurepärase sulami inimkonna kaugemasse minevikku ulatuvast rahvapärimusest, igivanadest pillitraditsioonidest ning tänapäevasest suhtumisest.

Kora’l on liigutav, erakordselt nüansi- ja varjundirikas heli. See juhib kuulaja maailma, kus ta saab olla kes iganes soovib. Piiri seab ainult su enda kujutlusvõime, aga tõelistelt meistritelt saab seegi tuule tiibadesse – tuleb vaid tahta.

Juba veerand sajandit koos mänginud, tehnoloogia vanade skandinaavia instrumentide ja viisidega liitnud Rootsi pärimusmuusikaansambli Hedningarna mehed tunnevad end koduselt nii staadionidel kui klubides ning, kasutades unustuse hõlmast välja toodud instrumentide kõrval ka täiesti uusi, tõmbavad käima mis tahes peo ega ilmuta ikka veel vähimaidki väsimuse märke.

Veidi laiendatud koosseisuga Zetode helikeel tundus olevat muutunud värvikamaks ja mitmekülgsemaks, publiku staažikas lemmik Oort proovis vokalist Marju Varblasega uusi viise ning rahvakoraalide tähelepanuväärselt autentne esitaja Triskele lõi oma suurepärase etteastega Jaani kirikus silla oleva ja möödunu vahele.

Müra ja vaikus

Kašmiirist pärit Trilok Gurtu on kahtlemata kõige nimekamaid muusikuid, kes festivalil iganes üles astunud on. Mul oli võimalus selle meistriga vestelda enne kontserti. Selgus, et pika rivi olulisi jazz-auhindu saanud mees ei pea end üldse jazz-muusikuks ning on maailmavaatelt ülepea üsna kriitiline, kuid samas jäägitult aus mees.

Tema soolokontsert oli suursündmus. Esiridadest vaatasid nii paremalt kui vasemalt vastu tuntud trummarite säravad silmad. Midagi sellist polnud ammu nähtud ega kuuldud!

Haaravad sügavad rütmid, oskus kõnelema panna nii müra kui vaikust – seda peab ise nägema ja kuulma.