/nginx/o/2011/07/25/682102t1hf556.jpg)
“Vesi elevantidele”
Osades Robert Pattinson, Christoph Waltz, Reese Witherspoon.
Lavastanud Francis Lawrence.
2 tundi ja 1 minut.
Hinnang: vaadatav.
Vaata kinode kavasid siit.
Raisatud võimalus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatute põhjal on tehtud palju filme, mõni on hästi välja kukkunud, mõni halvasti, mõni jääb keskpäraseks.
Kanada-Ameerika kirjaniku Sara Grueni menuromaanil põhinevat “Vesi elevantidele” võib paigutada viimasesse kategooriasse. Põhjusi selleks leidub ohtralt.
Jacob Jabjowski (Robert Pattinson) on noor õnnelik mees, kes arvab, et tema tulevik on paigas. Veterinaariakolledži lõpetamise eel hukkuvad rängas avariis tema vanemad ja noormehe elu variseb põrmu.
Mees on sunnitud kodust lahkuma ja suunduma laiast maailmast õnne otsima. Juhuse tahtel liitub ta sihikindlalt mööda allakäigutreppi laskuva rändtsirkusega ja võidab ilma erilise vaevata kohe enamiku selle liikmete südamed.
Ainus, kellega noorukil klappi ei teki, on tsirkuse riuklik direktor August (Christoph Waltz), kelle naise Marlena (Reese Witherspoon) suhtes tekib noormehel vastupandamatu tõmme.
Kui lugu pulkadeks lahti võtta, pole selles peale kulunud klišeede eriti midagi. Saatuse vingerpusside tõttu palju kannatama pidanud hea südame ja ausa meelega kangelane, tema alatu rivaal ning vaimustavate kuldsete kiharate ja sulni pilguga neidis moodustavad tüüpilise armukolmnurga, mida on halastamatult ekspluateeritud aegade algusest saadik.
Raamatus ei muutunud see häirivaks kõige muu – taust, värvikad tegelaskujud, huvitavad kõrvalliinid – pärast, mis selle võrdlemisi lihtsa süžee ümber oli põimitud. Filmis aga jääb kõik muu tagaplaanile, fookuses on ainult armulugu, mida head näitlejadki ei suuda päästa.
Oma rolliga saab võib-olla kõige paremini hakkama Robert Pattinson. Haavatud hing on talle just sobiv tegelane. Oscari-võitja Waltz mängib natuke üle, muutudes kohati karikatuurseks, ja kuldmehikesega pärjatud Witherspooni ripsmevälgutamist ei saa näitlemiseks nimetada.
“Vesi elevantidele” on küll silmale väga ilus film vaadata, kuid see on kõik. Mõnikord sellest piisab, praegusel juhul mitte. Raamatu potentsiaal oli märgatavalt suurem.