Intervjuu: vastab trummi ja bassi ristiisa LTJ Bukem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna õhtul taas koos MC Conradiga klubis Privé lavale astuv DJ Bukem tõdeb intervjuus, et tegelikult tahaks ta kümne aasta pärast teha midagi muud. Tema tüdruksõber ütleb aga tavaliselt selle jutu peale, et «Ja jah, muidugi-muidugi».
Kui uus muusikastiil hakkab esile kerkima, siis on alati mõned üksikud artistid, kes teiste seast silma paistavad ning keda mäletatakse nende mõjutava rolli pärast, sest nad on loonud uue heli. LTJ Bukem aka Danny Williamson (41)on üks nendest artistidest.
Lisaks on Bukem taibukas ettevõtja, kelle loodud plaadifirma Good Looking Records on palju mõjutanud läbi 90ndate selle stiili levimist ning toetanud rohkelt artiste ning DJ’sid.
Good Looking on tegutsenud juba üpris pikka aega, mis teid teistest eristab?
Good Looking on haruldane firma. Teeme asju teistest erinevalt nii muusikaliselt kui ka äriliselt. Meil on igal artistil n-ö oma label, loominguliselt on nad vabad.
Inimesed ütlesid, et meie firma sureb kolme aastaga aga meie saime veel suuremaks. Nüüd töötab meie tiimis kuskil 17 liiget ja meie alla kuulub üle 30 artisti… Tundub, et oleme endiselt siin :)!
Mida sa ütleksid noortele artistidele, kes soovivad sama kaugele jõuda, kuid kelle suurimaks probleemiks ja takistuseks on plaadifirmad, kes tahavad kommertsmuusikat teha ning hiliste trendide järgi lugusid luua?
Järgige oma südant. Te peate alati järgmina oma südant ja punkt. Kui keegi annaks mulle enne setti 20 plaati ja ütleks, et pean neid mängima, siis ma ei saa aru, mis mõtet on üldse seda kõike teha.
Sa ei kuule iial maailma parimat DJ-setti kui keegi on andnud mulle mingid plaadid, mida ma PEAN mängima. Mina tahan valida ise lood, mida mängin, luua oma sett nii nagu ma tunnen, et see peaks olema ja ainult nii saate te kuulda maailma-kõige-paremat-DJ-setti, mida teile pakkuda suudan.
Oled palju ringi tuuritanud, kuidas erinevad kuulajaskonnad reageerinud on ning millist tagasisidet oled saanud?
Olen tõesti palju tuuritanud ning paljudes kohtades on inimesi, kes pole mind kunagi varem kuulnud ja vaatavad pigem altkulmu.
Kohati on tunne, et osa inimesi arvavad, et olen mees Marsilt või midagi taolist. Tihtipeale pole nad midagi sellist kuulnud ja see on naljakas aga mulle meeldib mängida muusikat inimestele, kes seda varem kuulnud pole.
Miks?
Ilmselgetel põhjustel: see annab võimaluse inimesi harida ning näha nende reaktsiooni. Mõned inimesed kõnnivad minema, mõned aga hakkavad seda armastama. Uusi asju peab avastama.
Kui mu sõbrad mulle kunagi 70ndate souli tutvustasid, siis ma ei mõistnud, kus mina olin olnud ja miks ma sellest midagi varem kuulnud polnud. Mul oli kananahk peal ning külmavärinad üle keha, vot täpselt nii hea oli see uus kogemus.
Oma muusikaga kellelegi samasugust emotsiooni tekitada on väga hea tunne.
Kuidas DJ-tööga alustasid? Räägi oma esimesest korrast klubi plaadimängijate taga.
Esimest korda keerutasin plaate oma sõbra pool. Tal ei olnud õiget tehnikat vaid olid mingid ise kokku ehitatud asjad. Jalutasin ta tuppa ja küsisin, et millega ta tegeleb, mille peale sain vastuse: «Miksin!».
See oli kuskil 80ndate keskel ning ma otsustasin, et tahan seda proovida. Käisin iga päev tema juures miksimas, lihtsalt miksimas. Sealt said alguse paljud asjad. Hakkasime mängima ladudes ja erinevatel pidudel.
See oli lummav, plaate mängides ja YMCA 28. korruse aknast linna vaadates tundsin, et olen uuesti sündinud ja olin sel hetkel otsustanud, et see on palju enamat kui tol hetkel tundus, olin n-ö konksu otsas, see oli võimsam kui ükskõik, mis narkootikum.
Nii et DJ-töö on nagu sõltuvus?
Absoluutselt. Muusika on olnud minu narkootikum juba enne seda hetke ja on seda ka edaspidi.
Sel ajal ei olnud aga sellist stiili nagu jungle või trumm ja bass… Kuidas see alguse sai?
Minu jaoks oli see kuskil 80ndate lõpus, 1989 ja 1990. Sel hetkel olid löögisagedused kõikides stiilides väga sarnased. Ei olnud techno 130, house 120, jungle 160 ja hip hop 80 lööki minutis sagedusega.
Kõik erinevad stiilid olid kuskil 110 ja 120 löögisageduse tasemel, nii ma siis läksin ja ostsin house’i lugusid ja breakbeat’i albumeid – ma armastan breakbeat’i, sest mängin trumme- ja siis ma võtsin need albumid ja võtsin lood tükkidesks, miksides neid house’iga.
1990 ja 1991. aastal olid meil sellised tegijad nagu Four Hero ning need tüübid hakkasid tegema varajasid trummi ja bassi lugusid, mingil hetkel läks house’i rütm ühes suunas ning breakbeat teises, tempod läksid aina kiiremaks ning kiiremaks.
Mingil hetkel mõistsime, et liigume kõik ühes suunas ja enne kui arugi võis saada, sai plaadipoodidest osta trummi ja bassi plaate. See oli uskumatu!!
Me kõik teadsime, et see on midagi erilist hoolimata sellest, et ajakirjanikud ja kriitikud ütlesid, et see on narkootikumidest pimestatud ja hukka läinud nooruse muusika, mis peagi sureb, aga mina teadsin et 10 aasta pärast oleme ikka siin ja teeme sama head asja.
DnB’d peetakse tihtipeale mainstream muusikaks ja lihtsalt tantsumuusikaks, kuid tegelikult on seal ka esteetiline tase, heli esteetika, mida kuulajad võivad leida väljapool tantsupõrandat. Mis on sinu eripära?
Trummil ja bassil on väga palju erinevaid stiile, neist leiab alati midagi, mis just sulle meeldib. Selles stiilis on kõike rokist jazzini ja hip hopist soulini.
Isegi mu vanematele meeldib see muusika... ma kordan, MU VANEMATELE! See on hämmastav. Nad ütlevad tihti, et kuulevad minu lugudes seda, mida väiksena oma klaveril või trummisettides mängisin.
Milline üldse on sinu muusikaline taust?
Kui olin viie või kuuene, alustasin klaveriõpingutega, sest toksisin pidevalt ühe sõrmega klaveriklahve ja mu vanemad arvasid, et oleks tark mind klaverit õppima panna. Tänan neid selle otsuse eest elu lõpuni. Ema, armastan sind!
Klaveri juurest jõudsin trummideni ja trompetini, sel ajal meeldis mulle selline muusika nagu Jam, the Police, The Specials ja muud taolised tegijad. Need trummisoolod on nüüd väga trumm ja bass niikuinii, selles mõttes on see kõik hästi imelik ja samas arusaadav, miks olen siin, kus olen.
Ma armastan muusikat, mulle meeldivad kõik stiilid, ükskõik kuhu ma lähen, ostan ma plaate! See olen mina ja see on osa minust.
Mida tulevik Bukemile toob?
No võib-olla ma õpin selgeks mõne teise keele, võib-olla hiljem. Ma tahaksin reisida. Järgmise viie kuni kümne aasta jooksul kindlasti.
Ma ei taha elu lõpuni olla töösse uppunud produtsent/ DJ. Ma ütlen neid asju ka oma tüdruksõbrale ja ta vaatab mind alati sellise näoga, et «Ja jah, muidugi-muidugi», ta ei usu mind.
Ta teab väga hästi, et võin viie või kümne aasta pärast öelda, et nüüd ma teen hoopis seda ja see miski on jällegi muusikaga seotud.
Kunagi panid mu sõbrad ja tüdruksõber mind ühte tuppa istuma ja küsisid: «Kui sa lõpetaksid selle, mida teed viie või kümne aasta pärast, siis mida sa tegema hakkaksid?». Ilma mõtlemata vastasin mina, et muudaksin oma maja stuudioks, nad hakkasid naerma ja ütlesid: «Näed siis!». Sellega see vestlus lõppes.
Mida sa tahaksid inimestele oma muusika kohta öelda?
Olge vastuvõtlikud ja eelarvamuste vabad! Ma ei saa kellelegi öelda, et minu muusika on see ja see ja et te peate minuga nõustuma, lihtsalt olge avatud uuele. Iial ei või teada, millest seni olete ilma jäänud.