Teadlased kaardistasid mammuti genoomi

Siberi igikeltsas säilinud mammutikarvad Foto: AP / Scanpix

USA ja Venemaa teadlastest koosnev meeskond kaardistas mammuti genoomi umbes 80 protsendi ulatuses.

Geneetilise informatsiooni saamiseks eraldasid teadlased mammutikarvadest DNA, kirjutab BBC.

Teadlastele tulid genoomi kaardistamisel appi Siberi igikeltsast leitud kahe mammuti jäänused.

«Igikelts on ideaalne paik karvade säilimiseks. Nii vana DNA-d on kõige lihtsam eraldada karvadest,» selgitasid uurijad.

Uurijad jätkasid, et karvades on DNA säilinud üsna puhtal kujul, samas kui luudes olevat DNA-d võivad olla mõjutanud nii seened kui ka bakterid.

«Pidime kindlaks tegema kui suures ulatuses leidus karvades  mammutite enda DNA-d ja kui palju oli neis tundrast pärit mikroorganismide DNA-d,» selgitasid uurijad.

Saadud informatsiooni võrreldi mammuti lähima sugulase, Aafrika elevandi genoomiga.

Tulemused näitasid, et mammuti genoom erines Aafrika elevandi genoomist ainult 0,6 protsendi ulatuses. Inimeste ja šimpanside genoomi erinevus on suurem.

Teadlaste sõnul on see lausa kurioosne, kui võtta arvesse, et mammutite ja Aafrika elevantide lahknemine toimus varem  kui inimese ja šimpansi lahknemine.

Teadlaste arvates viitab see sellele, et elevantide ja mammutite genoom kujunes aeglasemalt kui inimestel ja inimahvidel.

Lisaks leiti, et mammutite genoom on suurem, kui tavaliselt imetajatel on. Näiteks inimese genoomist võib mammuti genoom olla 1,4 korda suurem.

Mitmed kloonimisentusiastid on juba aastaid unistanud väljasurnud liikide, ka mammuti kloonimisest.  Paljud teadlased siiski kahtlevad, kas see ikka võimalik on.

«See oleks umbes sama, kui hakata autot ehitama 80 protsendi vajalike osadega ning teades, et osa neist osadest on juba katki,» sõnas Austraalias asuva geeniuurimiskeskuse esindaja Jeremy Austin.

Genoom on ühes liigiomases kromosoomikomplektis  sisalduv geneetiline materjal.

Genoomi iseloomustatakse kromosoomide arvu ja tüüpide, DNA-koguse, DNA nukleotiidjärjestuse tüüpide, geenide arvu ja vastastikuse paiknemise ja teiste taoliste tunnuste kaudu.

Desoksüribonukleiinhape ehk DNA on enamikus elusorganismides pärilikku informatsiooni säilitav aine, keemiliselt desoksüriboosist, lämmastikalustest ja fosforhappejääkidest koosnev polümeer.

Puhas DNA on happeline, toatemperatuuril tahke, suhteliselt pehme, värvitu või õrnalt violetja varjundiga, vees hästi lahustuv aine.