VAHUR JOA INTERVJUU: sümpaatne Sünne Valtri avaldab, miks ta on terve elu ühes kohas elanud ja miks ta pikalt isaga ei suhelnud

Sünne Valtri Foto: Liis Treimann

Muusikaline duo Patune Pool tähistab varsti enda viiendat tegutsemisaastat ning bändi esindusnäoks on laulja Sünne Valtri. Kuigi Sünnele on juba noorest east laulda meeldinud, siis ta jättis ühel hetkel laulmise pooleli. Loe, mis olid selle põhjused ning miks Sünne pikalt oma isaga ei suhelnud.

Mul oli au Sünne Valtriga (36) kokku saada Keilas, linnas, kus ta on sündinud ja terve elu elanud, ühes uues meelelahutusasutuses Scottish House. Pubi on piltilus nii seest kui väljast. Kõik inimesed, kes Sünnet tunnevad, teavad, et ka teda saab nii kirjeldada.

Sünnel on seljas triibuline särk, mille peal kannab võimsat musta nahktagi ning cool-faktorit suurendavad lahedad päikeseprillid. Me istusime pubis akna all. Sünne oli koha meile varem broneerinud, kuna oli oht, et pubi tuleb rahvast täis. Intervjuu ajal tõesti tuli pubisse palju rahvast, kuid me ei lasknud end sellest häirida.

Ma ootasin põnevusega, mida eestimaalaste poolt armastatud laulja mulle enda elu ja tegemiste kohta räägib. Etteruttavalt võib öelda, et nii mõnedki asjad üllatasid mind.

Kust sa pärit oled?

Keilast. Olen siin terve elu elanud. Minu pere on siin kuus-seitse põlvkonda olnud.

Kas sul ei ole vahepeal olnud mõtet kuhugi mujale elama minna?

Ei. Ainuke mõte, mis kunagi oli, tuli 17-aastaselt, kui ma lõpetasin keskkooli ja mõtlesin, et kolin ära Ameerikasse. Mu ema ajas asjad nii kaugele, et ma läheksin sinna lapsehoidjaks. Kuna minu ellu tuli sel hetkel peigmees, siis kõik jäi tol hetkel katki.

Aga pärast peigmehe tulekut?

Kuna peigmehest on saanud tänaseks minu abikaasa, siis ei. Aga ma olen väga rahul, et ma siin olen. Tallinn on piisavalt lähedal ja samas piisavalt kaugel. Ideaalne.

Sünne Valtri Foto: Liis Treimann

Kuidas sa kirjeldaksid enda lapsepõlve?

Õnnelik. Väga õnnelik. Minu ema andis endast absoluutselt kõik, et minu elus oleks kõik hästi ja et mul oleksid kõik asjad olemas. Ma ei tea, mis liini pidi ta küll mulle klaveri ostis, aga kodu see meil ühel hetkel kaunistas. Tol ajal oli see suhteliselt keeruline ettevõtmine. Mul oli kõik olemas. Ja samas andis ta mulle väga palju elutarkust, et mitte midagi siin ilmas ei tule niisama: selleks, et midagi saavutada, pead sa ise tööd tegema. Nii ma teenisingi ka oma esimese taskuraha. Ja nüüd olen selle eest väga tänulik ning püüan oma lapsele samu vaateid õpetada.

Mis oli sinu kõige esimene töökoht?

Ma arvan, et see oli burgeriputka, mida ma haldasin siis, kui ma olin 12. Ema andis mulle võimaluse. Ta ostis mulle kaupa ja ütles, et müü siis. Tol ajal oli siis selline asi nagu Keila turg, mida praegu sellises mastaabis ei ole, ja kuna minu emal oli seal putka, siis ta eraldas mulle sealt väikese osa ja seal ma müüsin. Mina ja minu täditütar ajasime seal äri, tegime inventuuri ja … mõnikord ajasime ka sassi, sest me suutsime ise ära süüa umbes kuus burgerit ja viis jäätist. See käis asja juurde, see oli kui lisatasu.

Ma ei mäleta täpselt, mis aasta siis oli, ma olin siis, kas 12 või 14, aga meie olime need, kes mõtlesid, et burgerit on kahe käega hoides raske süüa, sest terve nägu oli täis. Panime siis burgeri taldriku peale ja torkasime kahvli läbi. Nii oli palju parem süüa. Nüüd on Babybackis nii ja igal pool mujal ka.

Kellega sa lapsepõlves kõige rohkem koos mängisid ja aega veetsid?

Kõige rohkem veetsin aega oma parima sõbrannaga, kes on samuti Keilast, ja teine oli minu täditütar, kellega me veetsime pikad suvekuud alati maal.

Kus maakoht asus?

Läänemaal. Läänemaal, Liivi jõe kallastel. Meil lapsena oli maakoht Liivi külas ja seal me käisime. Korralik maaelu: lehmad, heinamaad ja kõik sinna juurdekuuluv.

Mida teile maal meeldis teha?

Ega ma väga ei mäleta, mäletan aga seda, et me kuulasime kogu aeg muusikat ja just kahte bändi: Michael Jacksonit ja Aerosmithi. Me olime väga pisikesed ja me ei saanud sellest maailmast aru, aga see tundus nii lummav ja huvitav.

Siis me käisime mööda metsi ringi ja kogu aeg leidsime mingi põhjuse, miks poodi sõita. Poodi sõitsime jalgrattaga ja see oli vist viie ja poole kilomeetri kaugusel. Pood oli umbes viis kilomeetrit ja ujuma oli kuus. Me leidsime ikka mitu korda päevas põhjuse, miks poodi minna.

Sünne Valtri Foto: Liis Treimann

Kas sa juba sel ajal teadsid, et sa tahad lauljaks saada või tuli see hiljem?

Ma olen sünnist saati teadnud, et ma tahan laulja olla. Sünnist saati. Minu ema väidab, et minu esimesed eneseväljendused ei olnud mitte läbi sõnade, vaid läbi viisi. Hiljem alles hakkasin rääkima. Laulmine ja muusika on minu ainsad eesmärgid siin elus üldse olnud.

Missugune on sinu lapsepõlve kõige helgem mälestus?

Minu sünnipäevad. Ma olen sündinud 26. juulil ja mu ema tegi mulle alati ühesuguse traditsioonilise kingituse. Ehk alati minu sünnipäeva öösel … ma räägin selle enne ära. Ma sündisin tegelikult 25. juulil, aga kuna kell lõi täpselt südaöö ja saabus 26. kuupäev, siis lükkus bürokraatlikel põhjustel paberimajandus natuke edasi ja kirja pandi 26. juuli. Astroloogiliselt olen ma sündinud 25. juulil. Mulle võib mõlemal päeval õnne soovida.

Igal aastal 25. öösel vastu 26. ei läinud ma kunagi oma voodisse magama. Jäin elutuppa diivani peale ja hommikul tõusin ma alati roosilõhna peale üles. Roosid on väga olulised minu jaoks. Ema kinkis mulle alati nii palju roose, kui vanaks ma sain. Seda tehakse tänase päevani. Roosidega oli alati üks ja see sama asi: need pidid lõhnama. Ja niimoodi aasta-aastalt. Aga seal oli alati üks üllatus juures, et kas ma siis sain Barbie-nuku või ma sain endale süntesaatori.

Millega sinu vanemad tegelevad?

Minu ema oli väga edukas käekottide tegija, ta on kutsutud isegi saatesse «Kuulus ja kummaline». Ta on käinud koos Eesti naiste assotsiatsiooniga Rootsis, kus ettevõtlikud naised käisid seal messil. Tal läks väga-väga hästi. Siis tuli ilumaailm. Nüüd ta teeb kehahooldusi, näohooldusi, massaaže ja muid iluprotseduure. Ta on isetegija ja kuigi on ka olnud perioode, kus ta on kuskil ettevõttes palgatööl olnud, siis pigem on ta isetegija.

Ja isa?

Isa elab mul Pärnus. Mind kasvatas kasuisa.

Millal kasuisa sinu ellu tuli?

Esimesest klassist. Olin siis kuueaastane. Olin jõudnud napilt kuu aega kuuene olla, kui mind kooli pandi. Sel ajal tuligi minu ellu minu kasuisa. Paremat isa on raske tahta. Ta kandis mind lausa kätel, kõik, mida ma soovisin, ta alati aitas ja oma saladusi võisin ma talle samuti alati rääkida. Ma lõpetasin ka keskkooli üsna noorelt, olin siis 17-aastane. Ma olen kogu aeg üks nooremaid olnud klassis.

Sünne Valtri Foto: Liis Treimann

On sul õdesid ja vendasid?

Mul on poolõde ja poolvend isa poolt. Ma teadsin, et nad on olemas, aga nad kadusid aastateks ja aastateks ära. Ma mäletan seda hetke, et kui mu õde ja vend olid alles väiksed… ma olin siis 18 ja töötasin sellel hetkel Roccal Mare Prismas ning ma leppisin oma peigmehega kokku, et otsime mu isa üles. Ma teadsin umbkaudu, kus ta elab. Nii me siis jaanuarikuus mööda meeletult tormist maanteed Pärnu poole sõitma hakkasimegi, ainsaks orientiiriks oli Tammede allee, mille järgi pidavat me koha ära tundma. See öö möödus unetult, mitte keegi ei maganud. Me istusime ja rääkisime, nutsime ja naersime. Sellest hetkest suhtleme isaga tihedamini.

Kas siis, kuni selle hetkeni ei olnud te üle kümne aasta suhelnud?

Veidi vähem, aga pikk aeg oli see tõesti.

Kui palju sinu kasuvend ja kasuõde nooremad on?

Õde on üheksa aastat noorem ja vend üksteist. Mu õde on politseinik ja vend tegeleb turvakaameratega. Vend on ka väga musikaalne, terve elu on kitarri mänginud.

Kas teil on omavahel hea läbisaamine?

Jah, väga. Meil ei ole kunagi hõõrumist olnud. Kuna ma olin terve elu olnud üksiklaps, siis nende leidmine oli minu jaoks justkui lotovõit. Mul oli keegi, kellega ma sain rääkida oma asjadest. Õde ja vend on mõlemad niivõrd mõistlikud inimesed, et mul on nii hea meel, et ma nad taasleidsin.

Kuigi nendega on vanusevahe suur, siis umbes kuus aastat tagasi loksus meie vahel kõik paika. Õel on ka kaks last ja koos lastega kasvatakse täiskasvanuks. Õde ütleb mulle alati, et ma olen ikka tore tädi küll, kuna ma suudan kõik sünnipäevad ära unustada või viimasel hetkel õnne soovida.

Kui tihti te kokku saate?

Füüsiliselt näeme me umbes kuus korda aastas. Õde käib veel koolis ka peale tööd ja ei olegi aega. Meil kõigil ju omad pered, tööd ja tegemised. Kuid sellel ei ole absoluutselt vahet, kui tihti me näeme, taasnägemise rõõm on suur ja tihti ei meenugi, et  mitu kuud vahepeal möödunud on.

Sünne Valtri Foto: Liis Treimann

Kes olid sinu iidolid ja eeskujud, kui sa üles kasvasid?

Ikka ainult ja ainult lauljad. Minu ristiema oli kunagi niivõrd tark naine, et ta kinkis mulle Tina Turneri ja Whitney Houstoni kasseti. Ja kui ma esimest korda elus Whitney Houstoni kassetti vaatasin, siis ma mõtlesin, et mis asi see veel on. Ma olin siis hästi noor. Mul ei olnud seda ka kuskil mängida, aga siis ma sain jõuludeks pleieri koos nunnude kõrvaklappidega. See aeg muutis minu jaoks kõik, ma ainult kuulasin ja kuulasin ja üha rohkem ma sellesse maailma ära armusin. Siis ma vendusingi, et see ongi see, mida ma teha tahan. Üksi kodus olles karjusin ma ikka täiest kõrist laule kaasa. Ema ostis mulle hiljem ka muusikakeskuse, millele sai ka mikrofoni ühendada. Sellel oli karaokeprogramm ning ma laulsin seal ikka nii hingest, et tihti oli mul õhtuks hääl ära.

Mis on sinu kõige parem omadus?

Ma arvan, et inimeste mõistmine. Ma ei mõista mitte ühtegi inimest hukka sõnade või tegude pärast. Ma tahan teada, mis seal taga on. Ma toon näite. Kui keegi sõidab maanteel 90 alas 70ga, siis enamik inimesi kirub, annab signaali või teeb imelikke möödasõite jne. Mina ikka mõtlen, miks see nii on, miks see inimene sõidab aeglaselt. Võib-olla on roolis eakas inimene või on vahtraleht või hoopis õppesõidu auto. Alati on mingid põhjused, miks inimesed midagi teevad.

Mul on kahju kuulda, kuidas inimesed esimese asjana kohe ründavad, nt vaata, miks ta selline on ja vaata, mis tal seljas on jne. Sa ju ei tea inimese võimalusi. Mind ajab isiklikult natuke vihale see, et paljud arvavad kohe, et nad on kõik kõige targemad ja nende arvamus on kivisse raiutud – ei ole. Kõik teised teavad sinu asju alati kõige paremini.

Mis on sinu kõige halvem omadus?

Kärsitus. Ma üritan ennast talitseda, et kõiki asju ikka ei saa kohe, aga tore oleks, kui see tuleks tunni aja jooksul. Mul on sellega natuke probleeme jah. Aga olen ajaga ennast veidi muuta suutnud.

Kas on keegi seda välja ka toonud sinu jaoks?

Jah, ikka. Mul abikaasa ütleb pidevalt: «Sünne, tss, ei saa nii ruttu.» Ma toetun väga palju emotsioonidele ja tahan nüüd ja kohe paljusid asju. Ma tean, et otsuseid ei tohi teha emotsioonide baasil. Sellepärast on mul viimasel ajal kaasas ka märkmik, kuhu ma panen kõik ideed kirja, ja siis kui ma olen maha jahtunud, siis ma mõtlen, kas on mõtet seda asja teha või mitte. See aitab mul iseennast rohkem kontrollida. Aga ma üldiselt kaldun sinnapoole, et mida kiiremini tuleb, seda parem.

Sünne Valtri Foto: Liis Treimann

Kas sa oled täiskohaga laulja või teed sa põhikohaga midagi muud?

Aastaid juba täiskohaga laulja. Ei jõua. Kahjuks hakkas töö segama.

Mis tööd sa tegid?

Riigiametnik olin.

Mis täpsemalt?

Ühest valdkonnast teise. Kõige viimane oli Nõmme linnaosavalitsuses Nõmme maja juhataja. Enne seda oli väike paus. Ja veel enne seda olin keskkonnaministeeriumis allasutuses metsakaitse ja metsauuenduskeskuses, kus ma olin sekretär-juhiabi. See töö meeldis mulle väga ja kestis mitu aastat.

Kuidas sa selle töö peale said?

Mulle pakuti seda. Metsakaitse kohale sain nii, et mul üks tuttav helistas ja ütles, et läheb töölt ära ja ega ma juhuslikult ei ole huvitatud. Kuna ma sel ajal olin kodune, laps oli pisike, siis ma mõtlesin, et võib ju minna. Minu töövestlus kestis neli tundi. Selle ajal sai ära joodud mitu tassi kohvi ja pärast seda öeldi, et tule siis homme.

Miks see neli tundi kestis?

Ma ei tea. Me jäime lobisema. Ametlik osa sai väga kiiresti läbi ja siis ta hakkaski rääkima, et mis asutusega tegu on, mis meil maja sees toimub ja kirjeldas inimesi. See oli minu elu üks lahedamaid töövestlusi üldse.

Kas sa sel ajal juba laulsid?

Sel ajal läksin ma oma ema tuttava sünnipäevale laulma. Kuna külaliste hulgas oli ka üks raadiotöötaja siis tema oli rääkinud minust Horre Zeigerile ja nii Big Bandi kutse tuligi. Mina ei julgenud alguses minna, aga siis sünnipäevalaps ja bändi kutsuja tulid minuga ettelaulmisele kaasa. Mõlemad olid ca 60-aastased mehed ja olid mulle sellel päeval nagu turvamehed. Istusid ilusasti tugitooli ja ootasid, millal Sünne ära laulab. Järgmisest päevast olin ma Big Bandis. Ma olin kuu aega seal, kui tuli esimene kontsert juba. Ma ütlesin, et ma ei lähe, nalja teete või? Nemad ütlesid ei, sa lähed ja mind pandi soololauljaks. Džässilood ei ole väga kerged lood, mida õppida, aga ma siis tuupisin ja tuupisin. Ja siis jõudiski kontserdipäev kätte.  Laulsin ära nii, nagu ma laulsin, ei olnud just ideaalne, kuid algus oli tehtud

Samal peol tuli minu juurde üks pikk meesterahvas ja tutvustas ennast kui Jaan Loot ansamblist Toomapojad. Ja ütles, et järgmisel esmaspäeval tuled sa minu juurde. Ma ütlesin talle, et ma ei käi niimoodi, et kohe kutse peale lähen. Aga ma läksin, sest mulle ei andnud rahu tema otsekohesus. Ma tohutult usaldan enda kõhutunnet ja ma vaatan inimesele silma ning siis otsustan, kas ma tahan temaga suhelda või ei taha. Viisakusest ma võin edasi suhelda, aga kui palju ma teda usaldan või kui palju ma ennast avan, see on hoopis teine teema. Mul on vaja inimest näha. Kirja teel võivad kõik inimesed ideaalsed olla. Läksin Jaan Loodi juurde ja mind võetigi Toomapoegade liikmeks. Seal ma olin viis aastat ja kuna esinemisi oli vähe, siis ma tundsin, et ma pean edasi liikuma.

Selleks ajaks ma juba töötasin Nõmmel. Siis ma läksin pulma laulma, kus ma sain tuttavaks oma praeguse bändikaaslasega. Ja nüüd saab ka «patusega» 1. novembril viis aastat.

Sa tulid Nõmmelt ära, et «patusega» koos bändi teha?

Ei, sellepärast ma ei tulnud ära. Nõmmel oli võimuvahetus, tuli uus linnaosavanem, mina enam tema meeskonda ei kuulunud, tema tuli oma meeskonnaga. Minu jaoks toimus täpselt see, et üks uks pandi kinni ja teine läks lahti. Ma olen terve elu niimoodi kulgenud. Ma ei ole pidanud mitte kunagi ise tööd otsima. Mulle on alati kuskilt mingisugune pakkumine tulnud.

Sünne Valtri Foto: Liis Treimann

On sul Patuse Poolega kõige esimene kontsert meeles ka?

Väga hästi on, kahjuks. See oli Paides, ühes restoranis. See oli novembri- või detsembrikuus. Ma ei tea, kui palju inimesi seal oli. Meeletult palju ei olnud, umbes kuuekümne ringis. Kui ma praegu vaatan neid salvestisi, mida mu sõbrannad seal filmisid, siis … kui sa tahad mu tuju väga halvaks teha, siis mängi mulle neid.

Mis seal valesti läks?

Esiteks, ma ei teadnud, mida ma teen. Seal on näha, kuidas ma värisen. Selline lavahirm oli, ma ei olnud ju sellega harjunud.

Mul ei olnud enam seitset meest seljataga, ega 17. Olime mina ja minu bändikaaslane ning tähelepanu oli rohkem minule suunatud kui varasematel aastatel. See natukene hirmutas, aga samas mulle tohutult meeldis. Peale seda oli emotsioon laes, magada ei saanud. Umbes aasta või kaks pärast bändi asutamist elasin ma kõiki esinemisi öösel veel kord läbi. Nii et kui ma koju jõudsin kell neli, siis magama jäin kell kaheksa. Nüüdseks on see kadunud.

Kui kaua sa oled muusikaga tegelenud?

Professionaalsel tasemel 2009. aastast. Mind lükati tegelikult 2008 lavale. Ma käisin ka kunagi «Kahes taktis» tegelikult, aga kuna seal läks nii nagu läks, siis ma mõtlesin, et see maailm ei ole mulle. Mulle öeldi seal üks lause, mis on mul tänase päevani meeles. See oli lause, mis mind sellises vanuses hirmutas ja pani kogu süsteemis kahtlema. Ma olin siis 15. See tõrjus mind sellest maailmas täiesti eemale.

Ja aasta 2008 oli see, kus me olime Roosta puhkekülas ja seal esines üks Sri Lankalt pärit bänd, kaks noormeest. Kuna see oli sünnipäevapidu, siis mu ema ja onu lükkasid mu lavale ja ütlesid, mine laula. Ma ei tahtnud minna, aga läksin, võtsin mikri kätte ja laulsin. Sellest õhtust ma mõtlesin, et laulmine on ikka nii minu ja ma tahan seda teha. Sealt ma sain laulupisiku tagasi. Aastal 2009. sõitsime me Sri Lankale ning olime ligi kuu aega ära. Me  käisimegi nii ringi, õhtuti olid kohalikul bändil keikad, käisime hotellist hotelli ja laulsime. Siis me õpetasime neile Eesti laule, «Pärlipüüdja» kõlas aastal 2009 Sri Lankas peaaegu igas kõrtsis. See andis mulle arusaama, et bändi tegemine ja laulmine on tegelikult fun, lihtsalt kõike tuleb teha kire ja tõsise armastusega.

Kuidas sa nimetaksid seda muusikat, mida Patune Pool teeb?

Ma kirjeldaksin seda kui EDMi (electronic dance music). Me teeme täiesti puhast elektroonilist muusikat. Ütleme nii: ühel pool on EDM ja teisel pool sült, võtame keskmise ja saame popmuusika. Süldiks ei saa meid kuidagi nimetada, mitte kuskilt otsast. Popi suunitlusega elektrooniline muusika vms.

Ma arvan, et praegu on üldse nii, et Eesti turul on Patuse Poole kerge üleküllus. Kui me käime iga kuu igas linnas, siis natukene võiks seda hajutada. See on puhtalt minu arvamus....See oleks nii tervisele kasulik ja inimestele kasulik, sest kui kaua jõuab inimene käia ühte laulu kuulamas? Kui tihti need lood siis vahetuvad? Ei vahetu väga tihti ju.

Sünne Valtri Foto: Liis Treimann

Ma arvan, et Patuse Poole edu on väga suuresti seotud sinu isiksusega. See võib kõlada karmilt, aga «patuse» edu oleneb sinust. Pillimees võib vahetuda, aga seni kuni sina seal oled, siis bänd töötab.

See kõlabki karmilt, aga minult on mitu korda küsitud, et miks ma igal pool olen, aga Edvinist ei ole üldse juttu. Laulja on bändi nägu. Kui me räägime Taukari bändist, siis kellest kõige rohkem juttu tehakse? Terminaatori puhul samamoodi. Ükskõik, mis bändiga tegu, laulja on alati selle nägu. See on see pakend, mida sa müüd. Aga see ei tähenda, et teistel bändiliikmetel oleks väiksem roll. Me kõik oleme pusletükid, mis on vaja kokku panna. Selles mõttes, et see on küll ülekohtune, aga see on paratamatus.

Ja kui ma peaksin mingi käkiga hakkama saama... Selle kohta ma ütlen nii palju, et meestele antakse ju kõik andeks. Edvin võib ükskõik, millega hakkama saada, talle antakse kõik andeks. Ükskord teeb naisterahvas mingi vea ja ta kannab seda märki elu lõpuni. Seda mustrit oleme nii mõnegi bändi pealt näinud.

Kas sa arvad, et sa oled kuulus?

Kui keegi defineeriks ära, kes on kuulus, siis ma oskasin vastata. Mina olen 100 protsenti sama Sünne, kes ma olin enne, võib-olla lisanditega. Ma ei saa endale lubada paljusid asju, mida ma tegin enne. Nüüd ma tean, et igal pool on silmad peal. Ma olen sellega harjunud. Ja kuna seda on tihedamini juhtuma hakanud, siis ma kindlasti olen avalikkuse ees rohkem tähelepanu saav inimene.

Millal sa said aru, et sa oled avaliku elu tegelane?

Peale «Rahvabändi» esimest hooaega. Siis minu jaoks muutus kõik. Minu vastu hakati huvi tundma. Lehed, raadiod.. telefon hakkas aina tihedamini helisema. Siis käis justkui jää murdmine.

Kas sind on Eesti kuulsustest kellegagi segamini ka aetud?

Mulle on öeldud, et mul on teisik, aga kuskilt Keskerakonnast. Ma ei tea, ma ise pole näinud. Mul oli selline situatsioon, et mulle kirjutati: «Näh, miks sa mulle ei lehvitanud, me olime ühel üritusel». Ma küsisin vastu, mis üritusel? «No mingi Keskerakonna üritus.» Ma ütlesin vastu, et ausalt, ma pole mitte ühelgi Keskerakonna üritusel käinud, seega ei saanud mina olla.

Aga minu häält võrreldakse hästi palju Anne Veski häälega. Mina ei leia, et meie hääled  oleksid sarnased. Võib-olla on mingid kohad, mis kõlavad sarnaselt, aga ma kindlasti mitte ei kõla samamoodi kui  Anne Veski. Tema häälele lihtsalt ei saa vastu.

Sünne Valtri Foto: Liis Treimann

Kas sa oled praegu kellegagi suhtes?

Jah, 19 aastat juba, millest abielus oleme 14 aastat olnud. Viis aastat olime koos, siis abiellusime, saime lapse ja nüüd oleme õnnelikult juba 19 aastat koos. Ma olin 17 kui me hakkasime käima ja nüüd olen kohe 36.

Ta on minust viis aastat vanem. Ma arvan, et 17 on selline aeg, kus on väga okei kellegagi käima hakata. Kohe ei pea ju teab mida tegema hakkama. Meie vanusevahe oli loomulikult natuke suur, võib-olla ema jaoks ka natuke hirmutav, aga ma arvan, et minusugune inimene ei suudakski endavanusega või endast nooremaga koos. Mul on vaja küpsemat pead enda kõrvale. Kuid alati ei ole kõik vanuses kinni. Mees peab olema arukas ja tasakaalukas ning mind armastama... 

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Väga raske on öelda. Ma näen ennast väga idüllilises kodus. Idüllilist rõhutan ma seetõttu, et meie kodu on kõik ehitusjärgus praegu. Praegu on kõik suur segadus seal. Ma tahaksin endale rahulikku kohta, kuhu sellest virvarrist minna. Ma olen viie aasta pärast ära teinud suured asjad, mis toidavad nii mind kui minu last, miks mitte kahte last. Viie aasta pärast ma olen 41 ja selleks ajaks peab olema loodud väga sügav finantsiline põhi. Ma väga palju kauem ei tahaks sellega oodata.

Sünne Valtri Foto: Liis Treimann

Sellega meie intervjuu lõppes. Mina pidin Tallinna poole tagasi minema, aga Sünne jäi minust maha, sest tal oli sõpradega kokkusaamine.

Tugeva isiksusena teab Sünne , mida teha tahab ja oskab oma võimeid piisavalt hinnata, et eesmärke seada.

Intervjuu Sünnega oli väga tore ja tulevikus saab temast veel väga palju kuulda.