Purjelaudur peab liikuma kiiremini kui mõte

Pärnu surfiklubi liige Villem Kull näitab, kuidas peaks purje püsti hoidma. Foto: Ardi Truija

“Hoia purje! Tunneta tuult! Hoia purje!” jagab Pärnu surfiklubi juhendaja Jüri Kaldoja algajale purjelaudurile õpetussõnu. Jõuan vaevu kiljatada “Sain purje kätte!”, kui suure mürtsuga vette kukun.

Windsurfing, maakeeli purjelauasport on üha enam populaarsust koguv spordiala, mis Pärnu keskrannas surfiklubis endale püsiva kodu leidnud. Pärnu surfiklubi on tegutsenud 1996. aastast, 1997. aastast registreeriti MTÜ. Teist suve on promenaadi kõrval avatud surfihütt, kus asjast huvitatud purjelauatamist proovida saavad.

Suure suvega tuli reporterilgi mõte: mis võiks olla veel jahutavam kui lauaga laineil liuelda? See tundub ju ometi nii lihtne! Õnneks leidis surfiõpetaja Jüri Kaldoja mulle oma tihedas töögraafikus aega ja enne kui arugi sain, olin jalgupidi vees, kalipso seljas, ees vallutamist nõudev lati moodi laud.

“Proovi kõigepealt põlvili lauale saada ja kui juba tasakaalus oled, võid hakata purje püsti tõstma,” õpetab Kaldoja. Näib lihtne, mis ta tühi siis ära ei ole? Üks põlv ja teine põlv, juba olen kükakil ja puri ka ja … järsku näen päevavalgust vee alt. Umbes kolmandal katsel suudan väsinud kätega purje püsti saada.

Kui mina tunnen end nagu messias, kes lõpuks tulnud ja taas vee peal kõndima hakanud, hüüab juhendaja, et ma nüüd ikka tuulegi kinni püüaks ja liikuma hakkaks. Ime läbi see õnnestub: ma lähen ja lähen ja olen vaba nagu tuul! Kuni taban end mõttelt, et ma ei oska ju tagasi pöörata ja Raeküla rand jääb juba õige lähedale. Ent mind aitab surfarite parim sõber tuul, mis algaja oma sõbrakäega pikali lükkab.

Sporti igaühele

Kaldoja aga on purjelauasõitu harrastanud juba aastakümneid, ta käib tihti võistlemas ja propageerib tervislikke eluviise.

“Kui ma väike olin, kuulsin kunagi muinasjuttu, kus kuningapojad pidid otsustama, kas nad liiguvad nagu tuul või kui mõte. Mina arvan, et purjelaudurid peavad liikuma nagu mõte!” räägib kogenud surfar. Tuleb välja, et kiirema lauaga on võimalik sõita kuni 50 kilomeetrit tunnis, suure tuulega veel nobedamalt.

“Eks neid alusetüüpe ole palju, saab slaalomit sõita, nagu meie siin Pärnu tuultega sõidame, aga on ka speed-lauad ja wave-stiil ja veel mitu,” seletab Kaldoja.

Pärast poolt tundi ukerdamist ja lugematut mõttes vandumist hakkab mul sõit juba välja tulema. Tuule suunast veel ausalt öeldes tuhkagi aru ei saa, aga kui veab, siis kohe mitu meetrit järjest. Kaldoja noogutab rahulolevalt ja kiidab iga kord, kui midagi õigesti teen.

Minu õnneks on vesi soe ja lainetesse kukkumine või mõnikord – mis seal salata – kauge kaarega lendamine ei ole väga õudne. Kaldoja räägib, et praegu on väga hea temperatuur, aga õige kalipsoga sõidavad surfarid sügisel nii kaua, kuni vesi vedel ja tuul liigub. Võdistan õlgu ja vinnan end taas lauale.

Kui küsin Kaldojalt, mis vanuses inimesed sellist, küllap ekstreemsena tunduvat sporti harrastama peaksid, saan üllatuslikult vastuse, et alustatakse varases nooruses ja ega siis lõpetada enam taheta.

“Tihti vaatan kaldal, et näe vanainimene, ei saa enam korralikult veenigi kõndida, aga laua peale läheb ikka ja sõidab nagu nooruses,” pajatab Kaldoja. Imestan, aga tegelikult kujutan täitsa hästi ette, kuidas silme eest kirjuks lööv adrenaliin liigsed aastad õlgadelt raputab ja ohutunde sootuks kaotab.

Turvalisus ennekõike

Tunnike on esmakohtumisest lauaga möödas ja nagu moodsal ajal öeldakse: eduelamus annab kogu täiega tunda. Kaldoja kiidab mind ja räägib surfamise ohtudest või tegelikult küll sellest, et enne üksi veele minemist peab end riskidega kurssi viima. Nimelt võib maatuul algajale ohtlik olla ja teid koos lauaga kaugele avarustesse viia.

Kausjas Pärnu laht on siiski üpris turvaline, sest kahel võimalusel kolmest kohtute maismaaga, aga ettevaatlik tasub ometi olla. Ka väiksemaid vigastusi, kriimustusi ja sinikaid võib tulla, kuid neidki saab ennetada.

“Turvalisus on alati kõige olulisem ja seda me siin õpime,” kinnitab Kaldoja.

Nüüd näitab juhendaja ette, kuidas purjelauda ümber pööratakse. Selle ajaga, mille jooksul mina lauale püsti saan, võiks tema seda teha ilmselt kümneid kordi, lauda juhib Kaldoja kergete liigutustega, tasakaalu kordagi kaotamata. Kümmekonna sekundiga on pööre tehtud ja laud minule valmis seatud.

Mõtlen vanasõnale, mis räägib julgest hundist, ja lähen proovima! Noh, jään küll lauale püsti, aga keeratud ei saa. Proovin vana head nõksutamistehnikat, mille abil lapsepõlves parve ümber pöörasin, aga avastan, et surfilaual ja parvel on niisama palju ühist kui tankil ja jalgrattal.

Asi on tunnetuses

Lõpuks, kui tunnen end väsinu, ent õnnelikuna, otsustan laualt maha ronida ja kalipso seljast rebida.

“No kuidas meeldis?” küsib Kaldoja. Noogutan innukalt ja jagan oma vaimustust. Räägin, et üllatas see, kui vähe füüsilist ettevalmistust surfamine nõuab. Kaldoja vastab: “Natuke võiks ikka ettevalmistust olla, aga jah, üldiselt saavad kõik hakkama.”

Väsinud on mu käed-jalad, aga seda peamiselt tasakaalu hoidmise pärast. Kui tunnetus juba käes, peaks kõik sujuvamalt minema.

Kaldoja juhib tähelepanu sellele, et surfates aktiveeruvad tegelikult need lihasgrupid, mida me iga päev ei kasutagi. Lisades: “Tasakaalujoon on meil kõigil olemas, aga see tuleb üles leida.”