Lühikeseks jäänud eluteega Johannes Pääsuke jõudis palju ära teha. Isegi sadakond aastat hiljem torkab tema fotosid vaadates silma, et nii kompositsiooni, tüüpide kui etnograafilise ainese poolest suudavad need tähelepanuväärsed ja kvaliteetsed jäädvustused pakkuda kunstilist elamust ning ühtlasi kõnekalt edastada haruldast visuaalset infot.
Viljandi muuseumis saab juulis näha Johannes Pääsukese mitmes plaanis oluliste meeleolukate fotode näitust, mis on sündinud Eesti Rahva Muuseumi (ERM) ja Tartu kõrgema kunstikooli koostöös.
Eesti fotograaf ja esimene elukutseline filmimees Johannes Pääsuke (1892—1918) tegi ülesvõtteid peamiselt ERM-i kaastöölisena. Peaaegu kogu tema mahukas pärand ongi hoiul seal. Tallele on pandud 1134 fotot.
Ajatu näitus
Üks näituse esimesi pilte on sajanditagune tore ülesvõte Viljandi lossimägedest, kus arvukas lambakari rahumeeli rohtu näksib. Hein on kõrge ja varemed umbes samasugused kui praegu, ainult kõrgeid puid ei ole veel.
Pääsukese näitus valmis õieti juba 2003. aastal ning seda on aastate jooksul eksponeeritud mitmes paigas nii Eestis kui kaugemal. Ajahammas pole ülesvõtete väärtust kahandanud ja need köidavad vaatajaid endiselt.
Tublisti suurendatud fotod on oma detailsuses märkimisväärselt elamuslikud ja võimaldavad vaatajal möödunud ajastusse otsekui sisse astuda. Mõnel on jäädvustatud ka XX sajandi alguse Viljandimaad.
«Vanu pilte on ikka tore vaadata,» arvab Viljandi muuseumi pedagoog Lüüli Kiik. «Johannes Pääsuke tegi Eestis eri aegadel päris mitu tiiru. Ta rändas ringi, õlal foto- ja filmikaamera, ning tegi ülesvõtteid.»
Viljandimaa sajanditaguseid jäädvustusi vaadates saab kohe selgeks, et fotograaf on suunanud objektiivi häärberite asemel räämas rehetaredele ning eelistanud tähtsatele peremeestele lihtsamat masti rahvast.
«Rikkad Mulgi talud need küll pole,» nendib Kiik. «Kindlasti leidus ka märksa uhkemaid eluasemeid.»
Sellest perioodist ei ole tõtt-öelda säilinud eriti palju ülesvõtteid ning just see muudab Pääsukese fotod üliväärtuslikuks. Osa pilte kujutab küll talurahvast tööd murdmas parimates pühapäeva- ja kirikurõivastes, kuid see ei kahanda nende väärtust ja autentsust.
«Inimesed on mitmel fotol ilmselgelt üht- või teistviisi seatud, aga kindlasti ei ole lavastatud nendel kujutatud tegevused,» on Kiik veendunud. «Pääsuke läks kohale, kui teadis, et kusagil midagi toimub.»
Suvised mälestused
Algsest näitusest mahtus Viljandisse umbes kolmandik ning valides on silmas peetud, et fotod oleksid jäädvustatud suvel.
«Näitus jääb üles ka pärimusmuusika festivali päeviks ning tuletab meelde, et peo ajalgi tehakse kuskil heina,» naeratab Lüüli Kiik kavalalt. «Mõne foto panime seinale spetsiaalselt sellepärast.»
Enamiku ülesvõtteid tegi Johannes Pääsuke siis, kui tal oli aastaid kõigest kahekümne ümber.
«Oma lühikeseks jäänud elu jooksul jõudis ta palju ringi käia ning temast jäi maha enam kui tuhat fotot ja kümmekond filmisalvestist,» rõhutab muuseumitöötaja.
Pääsukese fotod skanniti klaasnegatiividelt ja suurendati nelja formaati, alustades 127 x 175 sentimeetrist. Selle legendaarse mehe pärandist tehti niisiis väga suured koopiad. XX sajandi algul, mil 13 x 18 sentimeetrised klaasnegatiivid valmisid, ei olnud midagi niisugust mõistagi võimalik teha.
Kummatigi kätkevad need sisutihedad väga hea kvaliteediga ülesvõtted sellist infot, mis saab oma õiges ilus ja kõnekuses nähtavaks alles korralikult suurendatuna.
Ajastu toonid
Näituse koostajate kinnitust mööda kannatavad Johannes Pääsukese fotod kvaliteeti kaotamata vabalt välja kümnekordse suurenduse. Tänavasildid muutuvad loetavaks, eristuvad põrandale visatud õlekõrred, nähtavaks saavad kardina tagant piiluja ja paljud muud nüansid. Piltidele on antud ajastule iseloomulik pruun toon.
«Fotograafia võidukäigust rääkides ei saa unustada, et selle algusaastatel tehti ülesvõtteid üsna vähe,» tuletab Lüüli Kiik meelde. «Aparaate leidus küll napilt, kuid piltide kvaliteet oli märksa parem. Kõik näitusefotod on pildistatud klaasnegatiividele ja suurendamine tuleb neile ainult kasuks. Tänapäeval saab pilte teha igasuguste aparaatidega, ent nende sisu väärtus on pahatihti kahanenud. Omal ajal pidi iga ülesvõte minema asja ette.»
Kiik juhib tähelepanu ühele kalapüügifotole. Kui seda veelgi suurendada, oleksid kenasti näha isegi kalade silmad.
Suurendused aitavad rõhutada Johannes Pääsukese rolli nii fotokunstnikuna kui etnograafilise allikmaterjali kogujana. Nagu tollases maailmas tavaks, kasutas ka Pääsuke tihti kahte kaamerat kõrvuti. Seda tõendavad paljude filmikaadrite ja fotode kokkulangevused. Huvitaval kombel on Johannes Pääsukese fotodel naisi väga harva. Miks see nii on, ei tea ka Lüüli Kiik. Ehk naised lihtsalt häbenesid? MIne võta kinni.
Hetke tabamise kunst
Aastatel 1909—1914 pildistas Johannes Pääsuke mitmel pool Eestis maainimesi ja ehitisi. Üks suuremaid ettevõtmisi koostöös ERM-iga oli Pääsukese ja tema matkaseltsilise H. Volteri 1913. aasta suvine pildistamismatk. Suure osa teed käisid nad jalgsi, kaasas raske filmi- ja fotovarustus ning muu reisiks tarvilik. Muu hulgas korjasid reisimehed vanavara ja Pääsuke ei unustanud lisada oma kirjades näpunäiteid tulevastele korjajatele.
1914. aastal pildistasid Pääsuke ja kunstiajaloolane F. von Stryck Tartu vanemaid ehitisi, agulimaju ja nende elanikke. Septembris 1915 mobiliseeriti fotograaf Esimesse maailmasõtta, kus ta 1918. aasta jaanuaris rongiõnnetuses hukkus.
Kindlasti oli sellel varalahkunud andekal piltnikul mõnus huumorimeel. Ühel fotol pikutab turd talumees lavatsil, kuhu on visatud peotäis põhupudi. Kitsukesest aknast kumab sisse kahvatut valgust. See Tartus tehtud pilt on «Eestimaa hotell». Üks teine, Viljandiski välja pandud ülesvõte, kannab ilmekat pealkirja «Tüüpiline vanaeit».