Potterisaaga sünge lõppmäng

Harry Potter on taas valmis kurjamitele vastu hakkama. Foto: Kaader filmist

Loitsud, luuad, lahingud ja üks väga pahane draakon – nende saatel jõuab Harry Potteri kaheksafilmiline teekond lõpule.

Potterisaaga ei ole kindlasti tavaline filmisari, üle kuue miljardi dollari kassatulu ja lugematu arv obsessiivseid fänne räägivad enda eest. Väärilise lõppakordi andmine ei ole seega lihtne ülesanne – rahul peavad olema nii tulihingelised fännid kui juhuslikud vaatajad. Kui muidugi keegi peaks tahtma alustada vaatamist viimase peatüki teisest poolest.

Filmil on kaks peaosalist – Daniel Radcliffe Potterina ja eriefektid sündmustiku sirgjoonelisuselt tähelepanu kõrvaletõmbajana. Mitte et lugu ennast ei oleks, kuid et tegemist on siiski ühe loo teise poolega, on pea kogu film üks üsna segamatult kulgev lõpu-action. Võimas sellegipoolest, või just sellepärast. Efektide pealt siin kokku hoitud pole ja visuaalselt säravaid hetki jagub kuhjaga.

Radcliffe’iga on lugu keerulisem. Kui esimestes filmides oli vastutus jagatud noorte peategelaste ja staažikate näitlejate vahel, siis finaalis püsib kogu koorem Radcliffe’i õlul. Püsib vahelduva eduga, sest noore näitleja õlad ei ole alati piisavalt laiad. Potteri sõbrad ja võitluskaaslased on taandunud kõrvalosaliste rolli ja paljud varasemate filmide põhitegelased jäänud vaid taustale tegutsema. Mõistetav muidugi, teame ju kõik, kelle lugu see on ja kelle nimi pealkirjas on.

Ning kui Radcliffe vahel ka pisut võbeleb, on ta siiski oma rolli vääriline ja veenev nii brutaalsetes võitlusstseenides Ralph Fiennese kehastatava Voldemorti vastu kui ka vaiksetes ahastushetkedes lahingu purustusi nähes. Varasemate filmidega võrreldes tagaplaanile jäänud Alan Rickman Snape’ina varastab endiselt iga stseeni ning võtab oma tegelaskuju tausta ja kujunemisloo aplausivääriliselt kokku.

David Yates, kes oli ka eelmise kolme Potteri-filmi režissööritoolis, jätkab sündmustikule vastavat sünget lähenemist, see ei ole enam Chris Columbuse aegne vikerkaarevärviline võlumaailm, kus lapsvõlurid omavahel rivaalitsevad ning öökullidest ja lendluudpallist mõtlevad.

«Surma vägised» on algusest peaaegu lõpuni tume ja halastamatu lahing, kus huumorile ja kergusele pea hetkekski ruumi pole ja hingetõmbepause ei anta. Komöödiahetkedest on kaugenetud muidugi kogu filmiseeria jooksul ja tumedates toonides finaal on seega täiesti loomulik asjade käik.

Ei saa muidugi jätta rääkimata 3Dst, millega liigsesse hoogu minemise ajad on õnneks vist möödumas. Yates kasutab 3D-efekti tagasihoidlikult, kuid mõjuvõimsalt, nii et seal, kus seda tõesti tõeliselt ära kasutada annab, on seda ka sajaprotsendiliselt tehtud. Igal sekundil kätt ehmatusega näo ette tõstma ei pea, kuid põlve pealt tuhka pühkida oleks korra tahtnud küll.

Kaheksas Potter on visuaalselt võimas ja emotsioonidest tulvil ning annab väärika finaali kümne aasta pikkusele teekonnale kinolinal, jättes tulevikkuvaatava lõpustseeniga ka piisavalt ainest võlurimaailma oma peas edasi arendamiseks. Potterivõhikute maailma film tõenäoliselt ei raputa, vaatamisvääriline on aga sellest hoolimata. Tulihingelistele fännidele peaks kindlasti meeldima.

ARVUSTUS

Harry Potter ja surma vägised
Osa 2
Kinodes alates 15. juulist.