Eesti mehe elu mahub ära liiklusmärgile

Sepo Seemanil jätkub monoetenduse jaoks küpsust ja vahendeid, et üksi laval publikut köita. Foto: Ants Liigus

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud … No miks Arno isa selline jobu oli, et poiss õigeks ajaks kooli ei jõudnud!?“ küsib eesti mees ehk Sepo Seeman Endla uue lavastuse „Eesti mees ja tema poeg“ esimeses vaatuses.

Tiit Palu on Endla Küüni lavale toonud monotüki, mille kaks vaatust Sepo Seeman väga hästi välja kannab. Eesti mehel suri isa. Poeg on leidnud isa pintsaku taskust sinna aastakümneteks ununenud kirja näärivanale – kirja, milles poisi suured soovid reas. Neis raamides hargneb jutt isast, emast, poegadest, meestest, naistest, tööst ja muustki – kõigest sellest, millest inimesed ikka mõtlevad ja räägivad.

Ettevaatust, teetööd

Laval näeme täismeest, keskealist eesti meest, kelle tagasi- ja otsevaade elule liigub sisse kasvanud-kasvatatud, et mitte öelda traditsioonilisi radu mööda. Ta samastub Lutsu „Kevade“ Arnoga, Tammsaare „Tõe ja õiguse“ Andresega, sekka tänapäevaseid teravmeelseid tähelepanekuid, nagu eesti mehe elu mahub liiklusmärgile ära: jalakäijate teed märgib õnnelik pilt emast ja lapsest, aga meest kujutatakse ajutisel märgil „Ettevaatust, teetööd“, kus mees on labida kohal kummargil ja viskab kraavi. Paraku on selle liiklusmärgi iseloom ajutine: nagu teetööd, ei kesta ka mehe tööelu igavesti – nii need mehed ennast surnuks töötavadki. Eesti mees on töötegija, koer, hobune …

Meheks, isaks olemist väärtustavad vaated ja põhimõtted on need, mille edastamist lavastuse autor Peep Pedmanson on väga vajalikuks pidanud: mees on mees ja pere on pere ning nad on kokku harmoonia. Et pojad elavad ja mõtestavad elu isa poolt edasi antud elumustri järgi: kui naine ja poeg on teadus, siis isa ja poeg on usk, mida peab kogu aeg proovile panema.

Jääb kõlama, et selline mõtteviis on välja suremas. Ja mitte ainult – lugu laiemalt vaadates ja igapäevase musta statistika ja murelike tulevikuperspektiivide – alaharitud ühiskonnakiht! – kajastuste taustal on n-ö õige eesti mees vähenev, et mitte öelda välja surev liik …

Mehe elu edetabel

Mure on seega igati mõistetav, aga lugu ise kannab hüplikkuse ja kohati kistuse pitserit: mõttekäigud on pisut kulunud, iseloomult sellised pigem pealiskaudsed ja sentimentaalsedki. Vaimukused ei jää aga päris olemata: Kalevipoja isa nime teavad kõik, aga mis on Kalevipoja enda nimi?

Leidlikud kujundid ja võrdlused on lavastuse tekstile omased, need lasevad näitlejal kasutada kõlavärve ja koomikat. Samas komöödia mõõtu lugu päris välja ei anna, pigem jääb kõlama nukker noot, soovitus hoida endas alati alles unistav väike poiss ja julgeda teha unistused teoks.

Klišeelik, aga seda peabki ilmselt sageli kordama, et meeles püsiks ka siis, kui igapäevasus kõrgeid nõudmisi esitab: mehe elu edetabeli esikolmikust ei tohiks poisilik rõõm, pere ega südamerahu tõugatud saada.

Sepo Seemani näitlejatööle ei saa midagi ette heita: nähtud eelesietendus kinnitas, et monotüki jaoks on näitlejal küpsust ja vahendeid, et üksi publikut köita. Selles lavaloos olevatki ette nähtud, et näitleja oma loomus haakuks suuresti tegelaskuju omaga.

Ja tõepoolest – lavastuse parimad hetked sünnivad näitleja meisterlikkuse pealt, aga eesti mehena on Seemanis sügavust, elutarkust, sooja huumorit, värvikust ja üldistusvõimet kindlasti enam, kui selle näidendi loo ja tegelaskõne raam lubab.

Monotüki heli- ja valguskujundus ning kunstnikutöö (Andrus Jõhvik) on ühemehetüki jaoks toetavalt diskreetsed, samal ajal efektsed. Tervikuna mõjub Endla suvelavastus hästi: pakub kaasamõtlemist, äratundmist, naerda saab ja ilus on ka. Ja veel – kus vaheajal sai vaadata fotonäitust maailmakuulsatest isadest-poegadest, on etenduse lõppedes peeglid, nii et isad-pojad, just teid oodatakse teatrisse.