Nuumen hoiab sõpruskonda koos

Sõpruskonnast välja kasvanud ansambel Nuumen astus viimati lavale eelmisel reedel. Enamik bändist lõpetas tänavu gümnaasiumi ning jätkab õpinguid eri linnades. Pildil esineb Nuumen “Proovika” konkursil. Foto: Ants Liigus

Pärnu noortebänd Nuumen segab oma loomingus nii Eesti kui Rootsi folki vähekese džässi ja noorusliku vürtsiga.

Nuumen koosseisus Lee Taul, Linda Tanissaar, Kalle Pilli, Cathy Sommer, Jakob Koppel ja Martti Laas toob peavoolu viljelevate kollektiivide kõrvale rahvusliku kõla, esinedes kuulajaile mõnusa sünergiaga.

Kogemata folkmuusikud

Nuumen leidis enda muusikalise orientatsiooni suuresti tänu juhusele. Nimelt sattusid viiulimängijad Lee ja Cathy orkestrilaagrisse, kus õpiti kuulmise järgi mängima instrumentaalset folkmuusikat. Muusikakoolis klassikalise viiuli eriala lõpetanud neiud sattusid sellest kohe vaimustusse.

“Klassikalise muusikaga on see asi, et pead kogu aeg harjutama ja harjutama, aga folkmuusika tundus sel ajal kuidagi nii vaba. Folgis ei ole rasked lood, aga see, kui palju on vaba ruumi, ongi kõige ägedam,” räägib bändi solist Lee.

Esimeste noorte muusikutena Pärnus hakkasid kaks noort viiulivirtuoosi tänavail koos musitseerima. Jätkates oma haridusteed Sütevaka humanitaargümnaasiumis, kohtusid nad seal Kalle Pilliga, kes osutus suurepäraseks kitarristiks. Samuti leiti koolimaja vastasklassist Otto Mättas, kes oma vast ostetud cajun’iga sobis kollektiivi rütmilist osa täiendama.

Tänu Ülle Jantsoni ja Margit Saksa toetusele hakkas bänd esinema. “Algul esinesime peamiselt sünnipäevadel ja mitmesugustel üritustel. Sealt jäime silma inimestele, kes omakorda helistasid ja esinema kutsusid,” meenutab Lee.

Mängiti põhiliselt etnolaagris õpitud lugusid ning kirjutati juurde uusi, ammutades inspiratsiooni Eesti ja Rootsi rahvamuusikast. “Rootsi folkmuusika on mulle ja Cathyle alati väga hinge läinud ja kui ise lugusid kirjutame, kasutame alateadlikult samasuguseid käike,” sõnab Lee.

Kevadeks oli kollektiiv endale juba nime teinud ja kutsuti peaesinejaks “Peda folgile”.

Igavuse peletamiseks kuulsaks

Saavutuste kiuste tundus bändiliikmetele, et muusika tegemine ei suju päris nii, kui peaks. Üsna pea lahkus bändist löökpille mängiv Otto, kelle asemele tuli Jakob Koppel. Samuti lisandusid kollektiivi Linda Tanissaar klarnetil ja muusikakoolist tuttav bassimängija Martti Laas.

Nüüdseks on ajaveetmiseks loodud bändist saanud kollektiiv, kelle saavutuste hulka kuuluvad nii Pärnu rahvusvahelistel hansapäevadel esinemine kui Muusik Stuudio eriauhind 2010. aasta noortebändide konkursil “Proovikas”, millega kaasnenud auhinna, lindistussessiooni käigus sai digitaalselt salvestatud praeguseks MySpace’i üles riputatud “Hobuselugu”.

“Hakkasime Cathyga alguses muusikat tegema, sest tahtsime gümnaasiumi jooksul millegagi tegelda, enne kui Viljandisse õppima läheme. Mõtlesime, et toome tükikese Viljandit Pärnusse,” jutustab Lee.

Enne kui noored muusikud aru said, oli bändi tegemine arenenud millekski suuremaks. Neid kutsuti esinema Tallinna üliõpilaspäevadele, Pärnu üritustele ja Leetu festivalile. “Kõige suurem esinemine, mis meil seni on olnud, oli festivalil “Maa ja ilm” sel kevadel, kuhu meid kutsusid folkmuusika asjatundjad. See näitab, et meil on sealtki tunnustus olemas,” sõnab bändi solist uhkusega.

“Ega mina uskunud algusest peale, et see bänditegemine meil igavesti kestab. Arvasime alguses, et ootame Nuumeni abiga seda õiget muusikuelu, kuni ükskord Viljandisse jõuame, aga nüüd tundub, et see on hoopis suuremaks paisunud, kui lootsime,” räägib Lee.

Muusikaline sõpruskond

Nuumen ei ole pelgalt muusikaline kollektiiv, Nuumen on kui pere, mis koosneb andekatest noortest, kes pillimängimise kõrvalt üksteisele tuge ja sõprust pakuvad. “Proovides peab ise kohal olema, seda ei saa sõnadesse panna,” lausub Lee, naeratus suul.

Kollektiivis on esindatud väga erinevad inimtüübid ja selle tõttu on vahel raske seltskonda koordineerida.

“Jakob ja Martti on nooremad ja alati koos, nemad on põhilised nalja ja pahanduse tegijad. Kalle on üks tuumikliikmetest, kes aitab lugusid seada ning kelleta ei saa. Cathy organiseerib proove, sest kõik teised on selliste asjade koha pealt udupead, ning meie väikest Lindat armastavad kõik, sest ta on heasüdamlik ja neutraliseerib tülisid. Mina olen see, kes saab vihaseks, kui proovides lollitatakse,” tutvustab Lee Nuumeni liikmeid.

Nagu igas peres, tekib Nuumenis sisepingeid ja probleeme, millest aga peagi üksteise üle naermisega üle saadakse.

Samuti on noortel proovi hilinemisel reeglid paigas. Nimelt peab hilineja ülejäänutele midagi söödavat tooma. “Jakob on see põhiline, kes meid toiduga varustama peaks,” räägib Lee. Kahjuks ei tööta see reegel kuulikindlalt ja cajun’i-mängijal on bändikaaslastele tasumata mitu toidutrahvi. “Eks siis järgmisel aastal tule võlg sisse nõuda, Jakob hakkab meile, vaestele üliõpilastele, kartuleid tooma,” muigab Lee.

Vaatamata tõigale, et kollektiiv on Eesti muusikamaastikul mõningast edu saavutanud, pole kuulsus ega tähesära noortele kõige olulisem. Rohkem tuntakse rõõmu koosmusitseerimisest.

“Meie puhul on tüüpilised olukorrad, kus kontserdini on jäänud kaks tundi, aga harjutada veel kümme lugu ning keegi ei suuda olla tõsine ja seetõttu tulevad asjad laval tihti hoopis teistmoodi välja. Aga nii vist ongi lahedam,” arvab Lee.

Pooleldi improviseerides sünnib kontsertidel jämmides midagi uut ja muusika hakkab laval elama.

“Üks minu kirjutatud lugu sündis nii, et sõitsime Tartusse festivalile ja kuna kõik magasid, oli mul igav ja hakkasin luuletama. Kalle võttis kitarri ja luuletus sai viisi taha,” räägib noor laulja.

Rooma jumaluse järgi nime saanud Nuumen elab muusikalise vaimuna kõigis bändiliikmetes ja üksteiselt inspiratsiooni saades sünnib täiuslik kooslus.

Sel sügisel Eesti eri paikadesse kolivatele noormuusikutele on Nuumen jõud, mis sõpruskonda koos hoiab. “Tänu bändile on meil põhjust omavahel kontakti hoida,” arvab Lee.