/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2011/07/04/656704t1h86c8.jpg)
«Kui ma olin noor, nimetati mind Pungi Kuningannaks. Nüüd olen vana ja mind hüütakse Pungi Vanaemaks. Kui ma suren, olen ilmselt Surnud Punk. Aga mind see turundus ja sildistamine ei koti!»
Patti Smith sarjas reklaami
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii vastas 64-aastane Ameerika punkmuusik ja poetess Patti Smith juuni lõpus peetud Cannes’i reklaamifestivalil küsimusele, kas temast on nüüd bränd saanud.
Maailma suurimal reklaamifestivalil Cannes Lions keskenduvad parimad ajupesijad igal aastal nädala jooksul sellele, kuidas võimalikult paljudele inimestele võimalikult efektiivselt asju ja ideid müüa.
Sellest hoolimata on ikka olnud seminarikülaliseks ka mõni muusik, kes pole reklaamiga esmapilgul üldse seotud. Varem on samal laval istunud näiteks Yoko Ono ja Annie Lennox.
Meenutas möödunut
Avalikus osas meenutas Smith peaasjalikult oma kooselu fotograaf Robert Mapplethorpe’iga 1960.–1970. aastate New Yorgis, kus kohtas legendaarseid loovpersoone, nagu Janis Joplin, Jimi Hendrix, Allen Ginsberg jt.
Nemad on surnud, aga Patti on täiesti elus ja see andis valitud ajakirjanikele võimaluse pärast ametlikku esinemist talle teravamaid küsimusi esitada.
Eeskätt tunti huvi, mida on punkaril ühist reklaamiga: «Ega ma Cannes’i kohta suurt teadnud. Mulle lihtsalt meeldib reisida ja inimestega rääkida, kutse siia oli üks võimalus. Muidugi, mulle makstakse selle eest – mille vastu mul pole midagi.»
«Mõned inimesed võivad muidugi küsida: «Hei, Patti, kui sa siuke kõva punkar oled, miks sa siis reklaamifestivalile esinema läksid?» Ma olen vaba inimene, raisk, ma lähen sinna, kuhu ise tahan. Ja mind on siin kenasti koheldud: keegi ei öelnud, et ma pean kleidi selga vedama või kuidas rääkima,» rääkis ta.
Smithi meelest petab praegune meediatööstus inimeste ootusi eeskätt seetõttu, et meeletus konkurentsis inimeste tähelepanu nimel asendub uuriv materjal kollase vahuga. Ta meenutas, et kui organiseeris oma sõpradega proteste George W. Bushi valitsuse poliitika vastu, ei maininud Ameerika meediaväljaanded seda sõnagagi. Küll laiutas esikülgedel võõrutusravile suunduv filmitäheke.
Meedia on täis keelepeksu
«Meedia on täis keelepeksu ja kräppi, seal pole tõde ja uurivat ajakirjandust. Mu meelest on see kohutav. Himu kuulsuste elu ja klatši järele on nagu haigus, mis meediat seestpoolt sööb,» hindas muusik.
Sama karmid sõnad olid tal varuks reklaami kohta: «Mul on reklaami suhtes vastuolulised tunded. Mingil määral on see tähtis ja võimas kommunikatsioonimoodus. Aga samas on seda kõikjal liiga palju.»
Tema sõnul on reklaamis, nagu ka kõiges muus olulisim tõde, aga suur osa reklaamist on olemuselt halb. Smith tõi näiteks USAs vohava farmaatsiafirmade reklaami, mis paneb inimesi tarvitama ravimeid, mida nad tegelikult ei vaja.
Tänapäevast reklaamiuputust hindas ta negatiivselt, kuid möönis, et reklaamiga võib maailma heaks palju ära teha: «Oma parimas vormis on reklaam informatsioon. Klaasike veini on ju kena asi, aga kui sa jood kaks pudelit päevas, siis ilmselt jääd haigeks ja sured.»
«Eks minu raamatud ja kontserdid saavad ka ju reklaami. Minu sõnum reklaamijatele: ärge uputage meid reklaamimassi, selle asemel olge loovad! Ärge karjuge nii kõvasti, leidke mooduseid meiega intelligentselt vestelda,» rääkis ta.
Smithi sõnul peaks kunstnikule tema töö tegemiseks võimaldama teatud privaatsuse ja vabaduse: «Kui ma tahan kontserdil rahvast uue lauluga üllatada, siis pole sel ju mõtet, kui kõik mu uued lood mööda internetti levivad. Ja eks kunstnik peab kah leiba ostma.»
«Kui kellelgi on raha, et mu raamat osta, siis on hästi – ma olen õnnelik. Kui tal raha pole, las siis laenab raamatu sõbralt – selle vastu pole mul midagi. Varastada pole vaja, pigem jagada. Jaga oma asju kõigiga ja maailm on parem paik,» lõpetas ta.
Patti Smith
• 1946. aastal sündinud Ameerika punkmuusik, poetess ja kunstnik.
• 1975. aastal ilmus debüütalbum «Horses», mida kriitikud peavad üheks selle aastakümne mõjukaimaks.
• Saanud auhindu oma muusika- ja kirjandusloomingu eest.
• Aktiivselt tegev ühiskondlikus elus, korraldades proteste USA ja Iisraeli välispoliitika vastu.