Kolm sõpra tähistavad kümmet muusikaliaastat

Kümneaastaseks saanud muusikalitegijate kolmik Mikk Purre, Anne Veesaar ja Tarvo Krall. Foto: Marina Puškar

Täna, mil Tallinna linnahallis esietendub Cole Porteri muusikal «Nii on meil moes», tähistavad kolm sõpra – Anne Veesaar, Tarvo Krall ja Mikk Purre – kümmet aastat Muusikaliteatri sünnist.

Kõik algas proosaliselt. Purre, Krall ja Veesaar töötasid kõik Vanalinnastuudios ning kui Krall ja Veesaar näitlejatena proovides ja etendustes kaasa lõid, õppis lavamehest inspitsendiks tõusnud Purre Audentese koolis. Ärijuhtimist, mõistagi, valides diplomitöö teemaks muusikali lavastamise linnahallis.

Purre on eluaeg teatrit armastanud, veetnud lapsepõlvegi suures osas Estonia teatris, kus tema vanaema kingameistrina töötas. Teadis juba tol kaugel ajal kõiki ooperi-, opereti- ja muusikalimeloodiaid ning libretosid peast, kas või une pealt. Veesaare sõnul on Purre teatrifanaatik, kes ise laval esineda ei julge.

Diplomitööd, mida juhendas Linnar Priimägi, kaitses Purre hiilgavalt – tuli ju esimene Smithbridge Productionsi muusikal «Kuningas ja mina», mille peaosades särasid publikumagnetid Katrin Karisma, Tõnu Kark ja Marko Matvere, ots otsaga kenasti kokku.

Veesaar meenutab, et «Kuningas ja mina» valmis n-ö põlve otsas. Koduteatris Vanalinnastuudios ei teadnud kolmiku muust tegevusest keegi midagi, enne kui suured plakatid tänavaile ilmusid. Ning nii nagu kolleegid koduteatrist, pidid teisedki tunnistama fakti, et nad on saanud uue konkurendi.

«Oli igasugust suhtumist, kuid oli ka artiste, kes ütlesid, et kui veel midagi teete, siis meie tahame ka mängida. Leidus neidki, kelle arvates on muusikaližanr nõme, aga seda kuni ajani, mil nad ise kaasa lõid,» meenutab Veesaar.

Just nemad panid alguse projektipõhistele muusikalidele, mida mängitakse umbes kaheksa korda ja siis pannakse pood kinni – kes hiljaks jääb, see ilma jääb.

Tänaseks teatakse Smith­bridge Productionsi trio tegemisi juba Muusikaliteatri järgi. 16 muusikalist, mis kümne aasta jooksul lavale jõudnud, peab Veesaar olulisimaks lavalugu «Georg». On ju selle aluseks Urmas Vadi originaallibreto ning tegijad ootavad põnevusega, millal pöördutakse nende poole palvega lubada see lavastada kusagil mujal.

«See, mis meid kolme seob, on midagi enamat kui sõprus,» mõtiskleb Veesaar. «Meid seob lisaks usaldusele sarnane kunstimaitse ning kui vaja, saadame üksteist põrgusse. Kuid keegi ei solvu, oleme lihtsalt üksteise vastu ausad.»