Suurejooneline vaatemäng

Transformerid pakuvad seeria kolmandas filmis suurepärase vaatemängu. Foto: promo

“Transformerid: Kuu varjukülg”
Osades Shia LeBeouf, Rosie Huntington-Whiteley, Josh Duhamel, John Turtorro.
Lavastanud Michael Bay.
2 tundi ja 30 minutit.
Hinnang: hea.
Vaata kinode kavasid siit.
 

Pärast esimese “Transformerite” tohutut populaarsust 2007. aasta suvel on paljud filmistuudiod üritanud suurtele ekraanidele portida oma mänguasjadel põhinevat kaubamärki, kuid tulemused on jäänud üsna kesiseks.

Mõnel on läinud natuke paremini, mõnel jällegi halvemini, kuid sellist massiivset edu, mis on saatnud hiiglaslikke, omavahel võitlevaid roboteid, pole suutnud veel keegi konkurentide hulgast korrata.

Tunnistust sellest tõsiasjast annab “Transformerite” saaga kolmas osa alapealkirjaga “Kuu varjukülg”, mis asus möödunud nädalal peaaegu kogu maailmas üheaegselt publiku südant rõõmustama.

Süžee ei paku selgi korral just väga palju üllatusi: meie armas koduplaneet on jälle suures hädaohus, sest transformerite nime all tuntud mehaaniline tulnukrass on selle välja valinud oma aastatuhandete pikkuse konflikti viimase vaatuse toimumispaigaks.

Täiskasvanuks saamise probleemidega hädas olev eelmiste osade peakangelane Sam Witwicky (Shia LeBeouf) peab hetkeks oma isiklikud deemonid kõrvale heitma ja ulatama inimkonnale abikäe, sest vastasel korral lendaks kõik kuradile.

Vanadest kaladest assisteerivad teda selle üliohtliku ülesande juures vapper sõjaväelane kolonel Lennox (Josh Duhamel), endine salaagent Simmons (John Turtorro) ja tehnik Epps (Tyrese Gibson), kuid märksa suurema üllatuse pakuvad uustulnukad.

Režisööriga tülli pööramise eest kinga saanud Megan Foxi asendama palgatud Briti supermodell Rosie Huntington-Whiteley saab peategelase armuhuvi etendamisega hästi hakkama, kuigi tema roll peale ilus olemise eriti rohkem ei eelda. John Malkovich ja Frances McDormand seevastu tõestavad ilmekalt, miks Oscarid neid armastavad, ning toovad testosteroonist ülelaetud märulisse meeldivat vaheldust.

“Transormerid: Kuu varjukülg” jätab mulje, nagu oleks selle ainus eesmärk olla suurem ja parem ükskõik millisest tänapäeva kassahitist. Eelmist osa saatnud negatiivset vastukaja silmas pidades on see soov mõistetav.

Õnneks on lavastaja Michael Bay oma vigadest õppust võtnud ja ekraanil avanev vaatemäng on tõepoolest esmaklassiline. Midagi sellist tõepoolest iga päev ei näe, kuigi kohati võib see muutuda kurnavaks. See on linateose ainus viga. Kõik ülejäänu annab tunnistust esmaklassilisest meelelahutusest.