Armunäljaste festivali pilet on ülehinnatud

Armunäljased Foto: Mats Õun

Lonkisin sellesuvise Rabarocki teisel päeval postbiitnik Marko Mägi eestvedamisel Pringles lava platsi servas asuva veinitelgi poole, kus pidi fännidega kohtuma keemiaõpetajast diskor, asjalik roppsuu ja potipõllunduse spets Onu Bella. Kogenud festivalikaladele kohaselt polnud me Markoga veel täis, aga päris kained ka mitte.

Marko puhul ongi joove tegelikult töövahend ja kainus anomaalia. Ise olin esimest korda Rabarocki ametliku fotograafi auväärses staatuses ja seetõttu pidasin alkoga piiri, et mitte optiliselt teljelt hälbida ja endast põhjendamatult sitta muljet jätta. Telgis istet võtnuna valmistusin mina kuulama ja pildistama ning Marko - nagu hiljem selgus - provotseerivaid küsimusi esitama ja esinejale vahele rääkima.

Onu Bella oli kohtumisel nagu ikka karismaatiline ning suhtles rahvaga valgustuslikult, kaasakiskuvalt ja vabalt. Esmalt arvasingi, et tema kõrval eksponeeritud raamatu näol on tegu järjekordse Igor Maasiku elukäiku käsitleva üllitisega. «Ma võtsin viina» lugenuna tärkas otsekohe huvi - pean seda üheks haaravamaks biograafiliseks raamatuks eesti kultuuriajaloos. Sellest ajendatuna astusin Onu juurde ja pakkusin talle raamatu eest juuresolevale lipikule märgitud kümnekat. Bella suunas mu lahke viipega telgi sügavusse, kirjastuse laua juurde, kus neiule sama rahatähte pakkudes kiunatas korraga sisemine häirekell. Nimelt oli see mu viimane raha ja pool päeva festivali alles ees. Kuigi VIP telgis oli teisel päeval õlu tasuta, hakkas Bellale nii lahkelt pakutud kümnekast äkki eht-mulgilikult kahju. Alustasin ostapbenderliku kombineerimisega: «Aga teeme äkki odavamalt?» Ei tehtud - poes pidavat koguni 14 maksma! Läksin improvisatsioonilise hüppega (nagu bridžis hüppega pakkumine!) teisele levelile: «Aga andke siis tasuta - ma kirjutan retseka.» Vaata imet - see toimis. Sain «Armunäljaste festivali» omanikuks 100 protsenti raamatu temaatikale vastavalt ja väga stiilipuhtalt.

Põgusalt saaki läbi lapates avastasin pettunult, et polnudki Onu Bella piibel vol. 2. Kaotasin klotsi suhtes hoobilt igasuguse huvi ja mõtlesin korraks, et kingiks kohe kellelegi edasi - vähem tassida. Markol polnud aga kotti ja ta hakkas ilmselgelt juba liiga täis ka jääma. Ei olnud mõtet talle raamatut ära kaotamiseks lükata ja nii maandus see mu fotokoti arvutisahtlis. Alles kolmandal päeval peale Rabakalt koju jõudmist jäi kotti tühjendades raamat uuesti näppu. Läks veel mõni päev enne, kui ta lõpuks lõdvast uudishimust aetuna kätte võtsin. Siis sain ka pihta, et autor polegi mulle ERKI aegadest tuttav, praegune kunstiteaduste doktor ja kunagine jõhker elumutt Kartin Kivimaa, vaid hoopis keegi (mulle) täiesti tundmatu Evelin Kivimaa. Silmitsesin piredalt lääget kaanekujundust, sõnasin mõttes Mart Juure eeskujul «oeh" ja nuusutasin automaatselt papusid. Oli tunda aimatavat fekaalilõhna. Pesupulk ninale ja hakkasin lugema.

Lost generation Eesti moodi

Peab tõdema, et algus oligi üsna masendav. Ma pole oma elus enne seda raamatut vist ühtki naistekat mäluma juhtunud. Igatahes keris paarikümne esimese lehekülje juures üles esteetiline piinlikkustunne, mida vürtsitas sinisilmselt antud lubadus retsekas kirjutada. Mul on paraku masohhistlik harjumus antud sõna pidada - seega jätkasin teksti omastamist. Veider, aga peale kehvakest algust sai lugu tasapisi nagu mingi hoo isegi sisse. Ei taha sellega öelda, et hakkasin kogema kirjanduslikke multiorgasme, kuid hajameelse pärastlõunase nokunäppimisega kiskus juba võrreldavaks. Tasapisi hakkasid tegelaskujud välja joonistuma ja liha luudele saama ning raamatus kirjeldatud kommuuni elukurvid ei tundunud enam purjus jalgratturi külavahelise vänderdamisena. Mälusoppidest rabelesid pinnale üsna adekvaatsed paralleelid enda elust, võimalike prototüüpide näod ning häälekõlad. Film hakkas kuidagimoodi ragisedes jooksma. Et olen pildistanud kõik Rabarockid alates esimesest ja hulgaliselt muid suviseid festivale, siis äratuntavusi jagus. Meenusid enda personaalsetele jooma-mitmepäevakutele järgnenud rebestavad kõrvetised, piinavalt kihelevad päikesepõletused, hommikusest oksendamisest, suitsulehast ja alkoröhatustest tiined suuaroomid ning koidueelsed uimastavad vitulõhnad. Õnnestunud ja ebaõnnestunud pohmakepid. Ringitõmbamiste käigus kaotatud asjad. Hetked, mil iha meeltega ära märgitud emase vastu on suurem kui ükskõik, milline kujutlusmaailma poolt silme ette manatav edu ja nodi. Ammu unustatud elevus koju grammeri poole kapates, kaenla all plaadimäelt nädalaks laenuks saadud väljamaa vinüülid. Esimene, kogu stipi eest ostetud päris oma krõbisev Frank Zappa LP 80-te keskel. Lolli vahetusega käest lastud 1970. aasta Affinity originaal, mis hiljem kataloogidest kontrollimisel über-rariteediks osutus. Enda esimene festival - 1988. aasta Rock Summer ja sellel esinenud PIL. Jaaa-niii-eeedasi. Suures laastus kõik see, millest ka «Armunäljaste festivalis» juttu tehakse. Olen täiesti juhuslikult ise samuti melomaniakk.

Meelevaldselt romaani žanrisse asetatud, suhteliselt kaleidoskoopiline realiti-lugu meenutab pigem välja prinditud ja kaante vahele köidetud netiblogi. Ei hakka postuleerima, kas see on raamatule plussiks või miinuseks. Autori valikut vormi osas tuleb kõigele vaatamata aktsepteerida. Iseasi on kirjanduslik ja keeleline stiil ning esteetilis-orgastiline tõhusus. Nende aspektide osas tundsin end kergelt öeldes raskelt petetuna. Üllitis ei andnud välja tõsiseltvõetava ilukirjanduse ega ka elukestva reisikirja mõõtu.

Tuntavalt häiris ühtede kaante vahele kokku pressitud rabe kontsentraat kõikvõimalikest päevakajalistest «valupunktidest» ja «hälvetest» - homoseksuaalsus, HIV, dauni sündroomiga laps, surmaga lõppev autoavarii, skisofreenia, surnuks joomine ja VANADUS. Seda viimast pean isiklikult raamatu võtmeterminiks. Lennukalt algav ja suures laastus inimpõlve jagu «On The Road» laadis tuuletallamist ehk «armunäljaste festivali» jookseb lõpuks liiva mugandumise, enneaegsete surmade ja emotsionaalse ning füüsilise läbipõlemise näol. Seltskond, mis alustas rikkumata maksadega vaimselt kõrgelennulist gruuvi ja lõputuna näivat naudingute teed lihtsalt hääbub. Otsa saab nii emotsionaalne kui füüsiline limiit. Külmavõetud jalgadega ratastoolis konutav läbipõlenud rokkstaarist überkepivend ja tüsenev megabeib. Nad ei koti oma 40te eluaastate lävel enam kedagi peale oma sõpruskonna riismete. Nad on VANAD ja parem, et nad end kui kevadine kulu ise läbi purunenud viinapudeli killu, teistele kirkalt särava päikese kiirtest põlema paneksid. Live fast - die young on vähemalt osale armunäljaste seltskonna liikmetest kui mitte teadlik valik, siis paratamatu saatus. Kõik kisub lõpuks kuidagi kusiseks ja ainus, mis ei muutu on läbielatud spontaansed meeletused minevikus. Nende hääbuvad virvendused toidavad üha laisemalt lusikat suu juurde tõstvaid kiimaorganeid veel mõnda aega, kuid suures plaanis on festival osaliste jaoks raamatu lõpulehekülgedel läbi. Põlvkonnalt teatepulka üle võtvad lapsed ilmuvad «armunäljaste» ellu ja suhetesse kui zombid ja kaovad taas pimestavasse päikesevalgusse, kuhu kõduneval ihul ja vaimul enam asja pole. Kiimahigi hullutav aroom asendub raamatu finaalis kõduhallitusega. Ja kiimlemisest on raamatus üldse liiga palju keskpärast juttu, mis ühel hetkel hakkab lausa tüütult mõjuma.

Kuivõrd oluline on selle raamatu kaudu kaudu antav pilguheit aga festivalide atmosfäärile kui sellisele - see sõltub iga lugeja eelnevast kogemusest. Süntees muusikast, muusikutest, toidulettide rasvalõhnast, alkoholist, (juhu)seksist, benjihüpetest, telklaagri keegi-on-ikka-üleval melust, sittudes perset märjaks pritsivatest välipeldikutest, kohustuslikust festarivihmast ja alailma liiga vähesest rahast on haarav ja ligitõmbav inimkogemuse tahk, mis avaldab enamusele alla 30-stele magnetilist mõju. Raamat kummatigi degradeerib konkreetsed muusikafestivalid näo ja nimeta mooduliteks nendeüleseks seatud «armunäljaste festivalis».

Teose kammertooniks leiutatud sõna «armunäljased» ei tekitanud paraku positiivset emotsiooni. Pigem vastupidi. Sama kehtib veel üsna mitmete raamatus leiduvate episoodide ja sõnakasutuste kohta. Lugedes kristalliseerus tunne, et haugatud suutäis ei mahtunud autori küll pärani aetud, kuid siiski ebapiisavalt avanevasse suhu. Siit-sealt näksimine annab roast aimu, kuid täismees kõhutäit sellest ei saa. Samas tuleb tõdeda, et tekstist leidis kohati naerutavat situatsioonikoomikat ning näppu viibutav sotsiaalselt vastutustundlikku hoiatust. Vähenõudlikule lugejale meelt lahutav või maailmapilti mõnevõrra avardav lugemine, kuid mitte midagi enamat. Kahjuks, sest teema iseenesest on väga hea.