Eesti mäng on nii hea, et sobib kas või telekanali tipphooaega

ETV paneb rohkem või vähem tuntud eestlaste teadmised proovile rahvuslikus vaimus sisustatud Eesti mängu stuudios. Foto: Priit Simson

ETV uus telekilb Eesti mäng on oma kuulsate eelkäijate vääriline ja sobib suurepäraselt näitamiseks prime time’il ka sügistalvisel ja kevadisel telehooajal. Seda kas või kordusena.

Mida healt telemälukalt tahta? Lihtsat ja arusaadavat ülesehitust, põnevaid küsimusi, teravmeelset saatejuhti, meeldivat stuudiokujundust, pisut auhindu. Peaaegu seda kõike Eesti mäng ka pakub.

Osalejad veeretavad täringut, satuvad vastavalt «edasiastumisele» teemaruudule, mis valdkonna küsimusele tuleb vastata. Kes esimesena lõppu jõuab, on võitnud ning väikeste meenete üleandmine lõpetab saate.

Lisaks näeme rahvuslike motiividega ehitud kaunist assistenti Jaanat ning osalejatena tuntud ja natuke vähem tuntud inimesi.

Saatekülaliste valik on mitmekesine – ekraanil näeme une pealt äratuntavaid kaasmaalasi nagu näiteks Kadri Tali, Erki Nool, Jaak Mae või siis aktuaalseid tegelasi nagu noorte laulu- ja tantsupeoga seotud Märt Agu, aga lisaks veel  avalikkusele tundmatuid, ent omas valdkonnas olulisi persoone nagu «Viikingite küla» perenaine Anu Altmets. Pisut enam võinuks ehk saatekülalisi tutvustada – see näpunäide kehtib esimeste saadete kohta.

Enim üllatas positiivses mõttes saatekülaline Kirsti Timmer, kes suutis tuletada Eesti kõrgushüppe rekordiomaniku Marko Turbani 1996. aastal levinuimate klassivendade nimede kaudu.

Meeldiv on ka see, et saatejuht aitab suunavate vihjetega pisut harrastusmälumängureid, sest lolliks kardavad jääda ju paljud meist.

Saatekujundus on kenasti rahvuslik-suvine ja mängunupud sinimustvalgelt eestimaised.

Nuriseda tahaks aga saatejuhi valiku üle. Mängu juhtima on kutsutud üldsusele tundmatu Gaute Kivistik, samas kui selles vallas on meil naljatamisele kalduv tipptegija omast käest võtta – Rohke Debelakk.

Tore on, et puuduvad reklaamipausid, mis pole rahvusringhäälingus teadagi lubatud. Tundsin mitu korda, et midagi on puudu, aga ideaalne on ju see, kui (elus) on puudu see, mis ei meeldi!
Küsimused on põnevad, hea lihtsa mälumängu raskusastmega, aga taas saab saatejuht hakkama klassikalise «jamaga», jättes õige vastuse laiendi lisamata.

Näiteks kõlab väide: «Nurmenuku rahvapärased nimetused on muu hulgas õuetõberohi, varesepiimarohud, sea õied, põrundhaigerohi ja piibutõnu.» Õige vastus on saatejuhi hinnangul «ei».

Väga tore, et seda teada saame, aga mis taime rahvapärased nimetused selles loetelus siis on?! Ma ei usu, et kogenud küsimuste koostaja Tiit Kuningas selle vastuse lahtiseletuse üle andmata jättis. Või siiski?

Esimese nädala küsimustest meeldis mulle enim «Kes Eesti maadlejatest reklaamis omal ajal paberosse Kuldmedal ja sigarette Olümpia? Vastus «Kristjan Palusalu» näitab, kui palju on aeg maailma ja arusaamu muutnud, sest ei kujuta hästi ette Gerd Kanterit Vana Tallinna reklaamimas: «Jook, mis teeb su tugevaks»!

Tavapärasest mälumängust eristab Eesti mängu n-ö osalusküsimus, kus tuleb haistmis-, maitsmis- ja nägemismeele abil otsustada, millega tegu. Näiteks Märt Agu pidi nuusutama karbis peituvat ollust, mis osutus hülgerasva ja tõrva lisandiga saapamäärdeks.

Miinuseks on siinkohal asjaolu, et televaataja testimisest vastavat emotsiooni ei saa, kuna teleri vahendusel lõhnad ja maitsed (veel) ei levi.

Saate lõpus jagatavad auhinnad on toredad, meie inimeste poolt käsitsi tehtud, olgu selleks siis Hiiumaa leib, saapamääre või ökomesi.

Veel kord – pisut arusaamatu on, miks selline suurepärane saade suvel eetris on, kui suur osa rahvast telerist eemal? Isegi saatejuht rõhutab korduvalt tabavalt, et mälumäng on eestlaste rahvussport!