Raplamaa võib lisaks Rabarockile uhkustada veel ühe pikkade traditsioonidega muusikafestivaliga, milleks on sel reedel alguse saav Hard Rock Laager.
Vana-Vigalas läheb soliidseks madinaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käesoleva nädala reedel läheb Vana-Vigalas lahti soliidne madin – esinejate nimekirjast leiab üle 20 bändi nii meilt kui mujalt. Ainukestena Järvakandis peetud ürituselt on oma koha ka HRL’I lavalaudadel välja võidelnud ansamblid Kurjam ja Metsatöll.
Hard Rock Laagri 10. juubeliürituse peakorraldaja Kaido Haavandiga ehk Draconicuga tegi intervjuu muusikaportaali rada7.ee looja Ivo Kiviorg.
Esiteks muidugi - palju õnne! Mis tunne on korraldada kümnendat Laagrit?
Tänud-tänud! Ega endale pole see juubeliteema veel päris kohale jõudnud, aga mida päev lähemale festivalile, seda rohkem hakkab eelkõige tänu inimeste abivalmidusele ja külastajate huvile koitma, et tegemist on ikkagi millegi väga olulise ja erakordsega. Numbreid kokku lüües oli endalgi üllatuseks, kui palju bände on tegelikult Vana-Vigalast läbi käinud, suurtest nimedest rääkimata.
Kas see, mis kunagi enne esimest Laagrit korraldades mõttes sooviks oli, on tänaseks täitunud ning jätkub enam-vähem plaanitult?
Raske öelda, ega esimest üritust korraldades ju ei mõelnud, et pealavale Napalm Death ja My Dying Bride ning poolteist tuhat inimest lava ette! Siis oli oluline, et midagigi toimuks, et omad bändid ja kamraadid esineda saaks ning ilmselt oli ka soov end proovile panna, väljakutseid suurendada. Et "mis oleks kui...?" Ma arvan, et Laager on tänaseks suurem ja olulisem kui me ise seda kunagi ette kujutasime ning see, et rahvas tuleb kokku kümnendat aastat järjest on minu silmis ikkagi kindel toetus mõttele, et seda festivali on rahvale vaja nüüd ja edaspidigi.
Kas metalskene seisab tugevamalt või oli vahepeal samuti mõtteid jätta aasta vahele nagu Rabarock või hoopis katkestada traditsioon?
Ei saa öelda, et 2009. aasta Laager oleks kergelt tulnud - kahtlemist oli ikka omajagu, aga pigem selles liinis, kas tuleme ots-otsaga kokku või mitte. Ära jätmise plaane polnud, pigem tegime taktikalise otsuse eelarve osas. Võtsime need bändid, keda me reaalselt lubada võisime ja käisime mõttes välja veksli, et 2010 tuleb kõva ning 2011 juubeli vääriline. Ehk mängis rolli ka see, et juubel oli juba nii käega katsuda ja veits tobe on teha festivali näiteks 15 aastat, aga ainult 14 korda.
Eelmine kord esitasin küsimusi Hard Rock Clubi viienda sünnipäeva puhul ning tookord oli sünnipäevaesinejaks seekordne esimese päeva peaesineja. Kas tegemist on isikliku lemmiku ja/või «peab-olema-juubelipeol-artistiga»?
Napalm Death on väga hea bänd! HRC sünnipäeval olid nad tuuri raames, Laagri jaoks sai nad aga ekstra valitud ja bänd oli kah kohe nõus - suured tänud siinkohal vanameistritele. 30 aastat bändi teha pole ikka naljaasi, eriti kui neid aastaid lihtsalt täis ei tiksuta vaid lammutatakse armutult üle kogu maailma. Minu jaoks esindavad nad järjepidevust, visadust ja kompromissitust. Loodetavasti kehtivad need sõnad ka meie festivali kohta.
Samas julgen pakkuda, et seekordseks kirsiks tordil, sinu isikliku rahulolu suurimaks allikaks on teise päeva peaesineja? Olete vist proovinud saada MDB-d esinema juba esimesest Laagrist saati?
My Dying Bride'i kohta võin küll julgelt öelda, et üks lemmikutest. Ma ei ole neid kunagi lemmikbändina võtnud, kuid pilk plaadiriiulile ja mõttelisele playlistile on kõnekas. See on üks bändidest mis oskab lummata, meeleolu luua ja siis endasse imeda. Ja fakt, et saab juba paari päeva pärast nendega koos jaburat nalja visata, klaase kõlistada ja siis lasta nende muusikal end korralikult läbi tõmmata - võtab ikka silma kergelt niiskeks küll. Laagrisse oleme neid meelitanud juba ammu, muidugi mitte kümme aastat - tollal oleks see olnud liiga utoopia - ja nende esinemine saab kindlasti olema mingil määral sümboolne, tunnustav-kinnistav. Esimesed akordid = tehtud, palju õnne, Laager!
Ise tahan ilmselt kõige-kõige enam näha taas Rotting Christi esinemist - kas see on tõesti kokkusattumus, et esinemine nende tuurigraafikuga sobis või neile lihtsalt nii väga meeldib Eestis esineda?
Rotting Christi esinemine Laagri pealaval on kõike muud kui kokkusattumus. Eelmisel aastal, kui laulja Sakis kipsis jalaga voodisse aheldati ja nende esinemine ära jäi, tuli temalt selge sõnum - järgmine aasta me peame Laagrisse saama, see ei tohi nii jääda! Meest sõnast, nii ongi. Bänd lendab siia otse Ateenast ning peale festivali koju tagasi. Minugi jaoks väga hea bänd, eriti lives.
Kas juubelifestivali puhul on midagi uut platsil? Mingi oluline soovitus-teadaanne veel?
Kuigi kõik vana toimib meil juba kui kellavärk, on mõned uued momendid ka sel aastal ikkagi olemas. Kõik, kes festivalile tulevad, saavad kena tekstiilist "päris" festivali randmepaela, mis säilib aastateks ja millega võib järgmise generatsiooni ees uhkustada näiteks HRL 20. juubelil. Selleks hetkeks võiks neid muidugi käe peal olla juba tükki kümme. Esimest korda pääseb platsile igat masti foto- ja videotehnikaga, lihtsalt statiivilt filmida pole lubatud, proff helisalvestust tuleks samuti koju jätta.