«Meie Euroopas»: Markot hämmastavad üles puhvitud iiri mehed

Marko Jomm Foto: ERR

ETV menusaate «Meie Euroopas» teises loos vestles Maire Aunaste vorstivabrikus töötava Marko Jommiga.

Marko oli Eestis tavaline vabrikutööline, kui sõber kutsus teda Iirimaale tööle. Nad mõtlesid, et vaatavad naljapärast, kas saavad aastaks tööle. Nüüd on ühest aastast kujunenud neli.

Marko suundus üheksa eestlasega Iirimaale ning ta sai hea keeleoskuse tõttu grupijuhiks. Ta sõnas, et iirlasete inglise keelt pole sugugi raske mõista. Sellegipoolest ei meeldi talle iirlastega telefonitsi suhelda, sest nad räägivad väga kiiresti ja pole näha, kuidas suu liigub.

Marko töötab suure lihatööstuse külmhoones neljakraadises temperatuuris. Ta märkis, et tuleb lihtsalt soojalt riidesse panna ning lisas, et krooniline nohu on selle ameti peal paratamatu.

Sellest grupist, kellega ta koos välismaale tööle tuli, on kõik teised peale tema tagasi Eestisse läinud. Oma tööd ta rutiinseks ei pea, vastutus ja erinevate inimesetega suhtlemine teeb selle huvitavaks.

Iirlaste juures peab ta harjutmatuks seda, et kui kell kukub, kukuvad ka tööriistad. Keegi üle ja ei tööta.

Marko rendib koos viie eestlasega maja ning suhtleb sealse väikese kaasmaaslaste kogukonnaga.

Ta pole suutnud raha koguda, kuid on saanud alati kõike seda, mida on tahtnud. Iirimaal pole vaja meeletult raha koguda, et mingit asja osta. Võrreldes Eestiga saab seal kõhu odavamalt täis.

Sealse kliima vastu pole mehel midagi, talle meeldib soe talv ning eestlasena on ta vihmaga harjunud. Isegi loodus on Eesti omaga sarnane.

Marko peab oma kõige lähedasemaks inimeseks Eestis vanaema Virvet, kes on lapselapse äraolekuga leppinud. Virve on rahul, et Marko on õnnelik ja elab täpselt nii, nagu talle meeldib.

Eestlasele on Iirimaal harjumatu, et sealsed noormehed on üles puhvitud ja ei lähe kunagi kodust välja enne, kui soeng pähe tehtud.

Marko jaoks on kõige ebameeldivam üsimus, mida talt muidugi pidevalt küsitakse, millal ta Eestisse tagasi tuleb. Vastus on lihtne: «Ma ei tea.»

Marko kinnitas, et ei läinud Iirimaale kindlasti raha pärast, vaid kogemuste, tutvuste ja keele pärast. Talle on iga uus asi teretulnud.