Kerjamine kui äri, naised kui muinasjutt

Elevandi pai toob õnne. Foto: Erakogu

India on kontrastide maa, kus vastanduvad rikkad ja vaesed, puhtus ja räpasus. Valgamaalt pärit kunstnik Mariliin Kindsiko sõitis kevadel pooleteiseks kuuks Indiasse hindust sõbrale külla ning nägi maa argielu.

 

Esimese ehmatuse sai naine liikluses, kui ta sõber Delhi lennujaama vastu tuli. «Ette sõitis puupinkidega tilluke Suzuki buss,» meenutas ta. Olid streigid ja sõber oligi leidnud autojuhi, kes oli nõus neid sõidutama. «Mul tekkis tohutu naerupahvak, kui kujutasin ette, et selle autoga tuleb kolmsada kilomeetrit sõita.»

Kui naine arvas, et sõiduks kulub maksimaalselt viis tundi, kulus selle asemel 12 tundi. Alguses oli ta hirmust kange. «Nad liiguvad siksakis, vaatad, et sõidabki sulle otsa, aga õigel hetkel siuh! tõmbab kõrvale,» selgitas ta.

Kuigi liiklus on hullumeelselt tihe, nägi Kindsiko vaid ühe korra ebaviisakat sõidukijuhti. «Üldiselt on nad väga viisakad: pead teed andma, muidu tekib ummik.»

Päevas juhtub Indias umbes 3400 liiklusõnnetust. Maanteedel on kõige ohtlikumad suured rekkad, mis kihutavad mööda näiteks inimesest, kes veab käruga rasket koormat. «Rekka ei pruugi tähelegi panna, et müksab ta kraavi surnuks. Kiirabi ei pääse ligi, sest liiklus on niivõrd tihe.»

Lehmad järavad plastikut

Indiaga seoses tuleb sageli pähe ka sealne mustus. «Prahil ja mustusel on sügavad juured – pikki aegu oli kogu mahavisatav prügi selline, mis ära kõdunes või ära söödi,» selgitas Kindsiko. «Kohalikud panevad oma lõunasöögi ikka veel puulehe sisse, ka kontoris, ise nägin. Söövad lõuna ära, viskavad lehed üle õla tänavale ja lehm tuleb sööb ära.»

Plastikuga ei oska kollektiivne teadvus tema sõnul veel midagi ette võtta. Lehmadki närivad seda tänavatel.

Prügihunnikutes võib süüdistada inimeste harimatust – Indias on haritud vaid 60% elanikkonnast. «Väljub perekond autost ja viskab krõpsupakid tänavale. Samas Eestis teevad teatud inimesed sedasama, Indias on selliseid lihtsalt rohkem.»

Kaubandustänavaid koristatakse kella nelja-viie ajal hommikul, slummide kohta see ei kehti.

Sõitudele kulus tükk aega. Delhist sõitis Kindsiko Põhja-Indiasse Uttar Pradeshi osariiki, mis on tema sõnul kriminaalseim ja turistirohkeim, sest seal asuvad Taj Mahal ja Varanasi pühakute linn.

Delhist sõideti autoga Bareylisse pulma, pärast seda tagasi autoga Delhisse ja siis lennukiga Lõuna-Indiasse Bangaloresse, sealt Hassanisse kohviistanduse omanikust sõbra kihluspeole.

Hassan on mägine kohvi-, pipra- ja vürtsiistanduste piirkond, kus palju puhast õhku ja suvi nagu Eestis. Samal reisil käis Kindsiko Karnataka osariigi kõrgeimal mäetipul Chikkamagalurus ja Araabi mere ääres Mangalores, kus sai mekitud häid kalaroogi ning kilu vürtsikas tomatikastmes. Ujuda naisel ei õnnestunud, sest merekaldal olid sildid: meres ujumine eluohtlik.

Kerjamine kui äri

Kerjamine on igapäevaelu üks osa. Suurtes turismipiirkondades olevat see puhtalt äri, et kaastundlikelt turistidelt raha välja meelitada.

«Indialased ise räägivad, et kerjused elavad tegelikult väga hästi,» sõnas ta, lisades, et eriti häiriv oli näha kerjamas lapsi. «Meie kultuuriruumis ootad, et laps koolis käiks, aga nendel on kerjamine osa kultuurist. Nälga nad aga ei jää. Näiteks söögikohtade juures antakse alati toitu kerjustele ja hulkuvatele loomadele.»

Indias ei ole meie mõistes sotsiaalsüsteemi, mis suunaks iga inimese talle vajalikku kohta: kooli, hullumajja või vanadekodusse. «Mine tea, kumb elukorraldus parem on,» tunnistas Kindsiko.

Süda läks tal härdaks, kui nende maja lähedal aitasid ehitusel töölisi eelkooliealised tüdrukud, kes tegid lihtsamaid töid, näiteks kastsid betooni. «Ehitustöölised on Eestiga võrreldes Indias üks kõige vaesemaid ühiskonnakihte. Neil pole oma maja, vaid liiguvad ühest kohast teise, kus ehitavad ehitusjääkidest ajutise elamise. Ainus tingimus, et kui lastel tuleb kooliiga, peavad nad paikseks jääma.»

Tüdrukutele hariduse andmine on muutumas järjest olulisemaks. Teisalt on tugev meheleminemissurve. Pulmadega seotu eest maksab pruudi perekond. «Kui tütar sünnib, hakatakse kohe kulda koguma,» ütles Kindsiko. «Naiste elu tiirleb pulmade ümber. Kui saad pereemaks, pole karjäär oluline.»

Ta kohtus inglannaga, kes liigub mööda maailma ja teeb vastuvõtukatseid Inglismaa headesse ülikoolidesse. «India tüdrukud tulevad ja esitavad paberid komisjonile, et Inglismaale õppima minna, aga suguvõsa keelab välismaale minemise ära, öeldes: »Sa saad järgmisel aastal 25, tuleb mehele minna.«,» ütles Kindsiko. Samas hindavad India ülikoole välismaalased.

Hindu kodus tehakse väga palju tööd kätega: alates käsitöötegemisest kuni toiduvalmistamiseni. «Tolmuimejad on neil olemas, aga elektrikatkestusi on nii palju, et pole mõtet soetada erilisi kodumasinaid, sest kui tuled töölt koju, on elektrikatkestus näiteks kella viiest kuueni."

Riided on uhked, aga kodud lihtsad, isegi rikastel. «Televiisor on aga väga moodne. Kujutan ette, et kui kriketimatši ajal elekter kaob, tekivad rahvarahutused,» muigas Kindsiko.

Kaunis nõrgem sugu

«Naised näevad Indias välja nagu muinasjutud: värvilised, litritega kaunistatud sarid on siiani igapäevases kasutuses,» rääkis Kindsiko. Kuus meetrit kangast – puuvill, siid või kunstsiid – on osavalt ümber keha mähitud ja nõnda riietatult tehakse kõik igapäevatoimetused, istutakse elegantselt motika tagaistmel ja ollakse lihtsalt ilusad.

«Mulle meeldib, et india naisel on olemas kõht, mida meil ei tohi olla ja mida pead häbenema. Nende elurütm on aeglane, oled ilus, teed tööd, aga ei rahmelda.»

«Ainus asi, millest ma aru ei saa, on, kuidas nad tualetis hakkama saavad, nii et märjaks ei saa,» imestas kunstnik. «Neil on ju vanaaegsed WCd. Vesi on olemas, aga kükitavad.»

Kulunud sarikangast kasutatakse tema teada kottide, padjapüüride või laste kleitide õmblemiseks. «Ja muidugi meeneteks, mis ropu raha eest erinevates veebiväljaannetes india kultuuri ja asju fännavatele lääne inimestele maha müüakse,» lisas ta.

Kui vaadata india pulmapilte, kus peal pruut kurva näoga, siis selle põhjus pole mitte sobitatud abielu ja õnnetu elu, vaid lihtsalt mitmepäevane magamatus ja öö läbi kestvad rituaalid. Pulmad kestavad Indias üheksa ööd-päeva.

Kookos – õnne sümbol

Iga riituse juures on üks kookos, mis tähendab head õnne. Öötseremoonial lõkke ees viiakse läbi pikk riitus, mille käigus vanemad annavad preestri mantrate saatel pruudi perest ära.

Viimase rituaalina tõmmatakse juukselahule abiellumist tähistav värviline triip ja naise varvaste ümber pannakse paarisarv hõbedast varbarõngaid. Pikk klaasist käevõrude rivi abielunaise käel tähendab, et naine on õnnelikult abielus ja tervete laste ema.

Lõuna-Indias ostavad pruudi vennad ja onud suure kimbu musta värvi klaasist käevõrusid ning nende naised jagavad need kõigile naiskülalistele kihlusel või pulmas. Suurlinnades hakkab see komme vaikselt hääbuma ning kõik noored abielunaised ei kanna enam nii palju võrusid, kuid isegi paar värvilist kilisevat rõngakest naise randmel ja varbarõngad on märk abielust.

India pulm ja korraldatud abielud ei tundu Kindsiko sõnul nii jubedana, kui seda lähedalt näha. «Suhtele annab see turvalisust ning pärast pulmi on noorpaaril ju terve elu aega teineteisega tutvuda ja kirge kuumemaks kruttida.»

India ise on tema meelest imede maa, kus imestada jaksad igal sammul: saast, ilu, liiklus, inimeste lahke meel, harimatus ja üks maailma vanimaid tsivilisatsioone koos vanimate tekstidega.