Rabarock: Järvakandi pisaraid ei usu

20. sajandi popkultuuri üks tähtsamaid tegelasi John Lydon andis koos Public Image Ltdga üllatavalt kobeda kontserdi.

FOTO: Jelena Rudi

See on popkultuurist valitsetud nüüdisaja paradokse: ühel euroopalikul kultuurrahval, mida eestlased on juba poolteist sajandit ikka olla tahtnud, peab lisaks rahvusraamatukogule, rahvusooperile, rahvusgaleriile jm olema ka rahvusvaheliste mõõtmetega laiatarbe rokifestival.



Pärast Rock Summeri kadumist on eestlaste rahvusliku rokipeo staatusele ainsana tõsisemalt pretendeerinud Raplamaal Järvakandis 2005. aastast alates toimuv Rabarock. Mullu jättis üritus protestiks (vabariigi valitsuse vaenuliku kultuuripoliitika, ilmataadi, rahanduskriisi jm vastu) aasta vahele. Selleks et tänavu veelgi suuremana tagasi tulla.

Igaühele midagi

Korraldajad olid festivali- ja telk­laagriplatsi laiemaks teinud, kogu senise paigutuse ringi tõstnud. Juurde oli tulnud üks telklava, mis täitis ühtlasi ööklubi funktsiooni.

Pealava tagaseinal ilutses esimest korda graafikat kuvanud hiigelekraan – loodetavasti vahesamm teel laval toimuvat lähivaates vahendavate külgekraanide suunas. Esimest korda oli festivalialal benji-hüppe kraana (uurisin järele: ca 175 vabatahtlikku vabalangejat kahe päeva jooksul, 40 eurot kord), lastenurk, veinikohvik ning õhukitarri mängimise nurgake, välja oli visatud karaoketelk. Külastajaid häiris autoparkla kaugus telklaagrist ning kätepesu võimaluse puudumine käimlate juures.

Korraldajate endi sõnul pidi seekordse ürituse esinejate nimekiri olema festivali senise ajaloo esinduslikem. Objektiivselt võttes ehk oligi, ehkki ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes artistide valikuga subjektiivses plaanis ülemäära rahul oli (samas kui kahe aasta eest läksid paljud tollast kava arutades juba teises osalauses üle laulvale riimkõnele).

Ent kõik need ligi 7000 külastajat päeva kohta, kes ei pidanud paljuks tulla Kesk-Eesti rabade vahele nii jumalatest kui inimestest unustatud väikealeviku sotsiaal­set ja bioloogilist elukorraldust häirima, olid omale festivali muusikalisest menüüst järelikult piisaval määral meelepärast leidnud.

Peaaegu in corpore olid aga tulemata jätnud rokimaailma kahe suurema subkultuuri esindajad: metallistid ja punkarid. Sest need sihtgrupid olid korraldajatel kava koostades kas meelega või kogemata kahe silma vahele jäänud. Laiemas plaanis torkas silma põlvkonnavahetus: lisaks hard rock’i ja heavy metal’i generatsioonidele istuvad oma naiste/meeste, laste ja lemmikloomadega kodus ka futu-, indie-, thrash-, ­death- ja grunge-põlvkonna liikmed.

Ainus täistabamus

Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut kuulutas veel nädala alguses, et reede tuleb nädala ainus vihmavaba päev. Kuid ega teadus tumedate jõudude vastu saa: festivali avapäeva hilisel pärastlõunal hakkas Järvakandis sadama ning kallas kuni järgmise päeva varahommikuni. Vihmapilved tõid enesega kaasa külma õhu ning sünnitasid platsile mudamülkaid ja kollektiivse matusemeeleolu. Teisel päeval oli kuiv ja isegi päikseline, kuid päris õiget hoogu läbileotatud rahvas enam sisse ei saanud.

Külalisesinejatest väärib äramärkimist õrnema sugupoole hormoonidele tunniajase laulupeo korraldanud Sunrise Avenue – ka vihmavarjudega või keepidega varustatud naised (sh allakirjutanu oma) tulid lava eest tagasi läbimärgadena.

 Mustasch, Pendulum ja Filter lasid liugu vastavalt hard rock’i ja heavy metal’i, drum’n’bass’i ja dubstep’i ning industrial’i klišeedel, sobides oma häbitu kommertslikkuse ja lavalise artistlikkusega suurepäraselt kogu pere rokifestivali peaesinejateks.

Nii muusikalises kui igas muus mõttes androgüünne IAMX ja üllatavalt elus post-punk legend Public Image Ltd kogusid end kuulama-vaatama pisut väiksema, ent samas nõudlikuma osa festivalipublikust. Teräsbetoni oli hea, aga pisut kulunud nali.

Allakirjutanule pakkus festivali programm ainult ühe täistabamuse. Selleks oli Inglismaa doom metal’i kollektiiv Electric Wizard, kes toimetab juba peaaegu 20 aastat Black Sabbathi poolt traadimuusika hilisemale ajaloole ja arengule jäetud pika ja laia varju kõige keskmises ja pimedamas osas. Meeldejääva etteaste pakkus Kanada progressiivne post-punk bänd NoMeansNo. Kurb ainult, et sedavõrd haruldasele külalisele esinemiseks kõigest 45 minutit eraldati.

Ainus kohalik artist, keda ma polnud varem vähemalt viis korda näinud ning keda vaataksin-kuulaksin veel, oli NoMeansNo’ga peaaegu samaaegselt esinenud Abraham. Orelipoiss kinnistas veelgi oma staatust praegusaja ja ilmselt ka kõigi tulevate kümnendite Eesti esirahvakunstnikuna; Nevesis tõestas suurel laval, et Eestis pole neil enam midagi teha.

Festival
Rabarock

Esinejad: Filter, Pendulum, Public Image Ltd, Electric Wizard jt
17.–18. juunil Järvakandis

Tagasi üles