Nädala plaat: Hämar karneval

The Cure - «4:13 Dream» Foto: Repro

The Cure - «4:13 Dream» (Geffen)

32 aastat tegutsemist, 15. album. Meestel on ikka sama imdzh, ja ega grimmialustele Robert Smithile (49) ja Simon Gallupile (48) ligi 50 ei annakski.

Mis on jäänud, mis on tulnud, mis on kadunud?

Põhiline: The Cure's on endiselt olemas äng, lapsepõlvest pärinevad hirmud, huumor, selles bändis on minu arust kogu aeg olnud huumorit, mis peksab läbi kogu selle sünguse ja tumeduse ja ähvardavuse - mõnes mõttes jääb Robert Smith oma kambaga alati teismelisteks, aga nende rokenroll-teismelisus on kõige vähem naeruväärne ilmselt kõigist vanadest rokibändidest - kuigi just sellise eelgooti-imidzhiga oleks tänapäeva mustade paraadide ajastul eriti lihtne naeruväärseks muutuda, The Cure puhul seda karta pole.

Võtame näiteks ühe neljast pikale plaadile eelnenud singlitest «Sleep When I'm Dead», mis on minu lemmiklugu uuelt plaadilt ja see illustreerib The Cure vaimu läbi aegade ilusti: kannab helget meloodiat, omab hämaramat fooni, esitab üdini cure'likku salapära ja kõige argifooni taga käeulatuses asuva teemat natuke veiderdavalt, samas ülimalt tõsiseltvõetavalt.

See vist teebki The Cure heaks, et kuigi nende imago, temaatika, helikeel on suures osas must, tume, hämar... sellega peaks justkui kaasnema tõsidus, tõsidus ja veelkord tõsidus.

The Cure tänapäevastel väärdunud mantlipärijail kaasnebki.

Aga The Cure teeb endiselt neile kõigile ära, ka lahedatele bändidele nagu The Rapture või Killers, kes Cure kidrasaunde on endale võtnud.

Sest: The Cure'l käib tumemeelsusega, teispoolsusega, kogu musta poolega kaasas hoopis hele külg. Mängulisus, karneval, absurd, jaburus muusikas, tekstides, imagos. On sellelt bändilt ju mõnigi popmuusika veenvaim helgekõlalisuse näide: võtame «Close To Me» või «In Between Days» - mõlemad minu arust läbi aegade parimalt The Cure albumilt «The Head On The Door» (1985).

Hüppaks korra veel ajaloos ringi. 1989 ja «Disintegration», doom-popi klassik, «Pictures Of You» on muusikaajaloo kauneimaid palu. Edasi tuli 1992. aasta «Wish'ilt» superhitt, kerge poprock-lugu «Friday I'm In Love» - siin mindi heleda poolega äärmusse, muidu tumedas rõivas ja  hinge hämarates soppides tuhlav bänd pani selga kuldsed riided, kargles nagu glämmrokkrühm ning laulis rõõmsas noodis reedeõhtustest rõõmudest.

Kuigi selles oli peidus mitte vähe eneseirooniat, tõmbusid süngemad tõsiusklikud fännid eemale, ja mõni neist ei ole tagasi tulnudki.

Jah, mõnes mõttes jäi 1989nda aasta «Disintegration» viimaseks The Cure klassikaliseks albumiks. «4.13 Dream'ini», see on jälle ühtlaselt sümpaatne klassikaline The Cure plaat. Mida siin uut on? Mnjaaaa.

Esimene sinku «The Only One» näiteks liidab elemente paljudest The Cure 80ndate hittidest. Iseenda plagiaat võib The Cure kohati olla, aga enda paroodiaks nad ei ole õnneks muutunud, miks? Sest see on hea lugu. Hea muusika rehabiliteerib kõik.

Ikkagi, mis siin uut on? Parem ärme küsime nii. Lood on uued. Ja osad lood on head. Seda plaati võib kuulata ilma mööndusteta, et, ah, anname sümpaatsuse ja ajaloo eest mõne asja andeks, nagu see oli «Wishi» või «Wild Mood Swingsi» kuulates, mil kohati hakkas piinlik, igav või imelik. Kadunud on tunne, et The Cure võiks parem laiali minna, et mitte nõmedaks muutuda.

Tulnud on see, et mõnigi Cure firmamärk (meloodiline bass) on kristalliseerunud, mõnda vana asja teevad nad isegi paremini kui varem.

«4.13» on The Cure tasemel plaat.

HINNE: 4