E, 6.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lugu naiste aluspükstest ehk kelle jalga püksid õigupoolest käivad?

Alo Lõhmus
Lugu naiste aluspükstest ehk kelle jalga püksid õigupoolest käivad?
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Pesumoe stiilinäide saja aasta tagant. Kuigi alguses kõigutas aluspesu kandev naine maailma alustalasid, muutus pesu 20. sajandi esimestel kümnenditel laiatarbekaubaks.
Foto:
Pesumoe stiilinäide saja aasta tagant. Kuigi alguses kõigutas aluspesu kandev naine maailma alustalasid, muutus pesu 20. sajandi esimestel kümnenditel laiatarbekaubaks. Foto: Foto: Herki Helves, Viljandi muuseum

Veel sada aastat tagasi jooksid naised ringi ilma püksata. Pükste jalga saamise lugu on ühtlasi ka naiste emantsipatsiooni lugu, selgitab tekstiiliuurija Made Uus Alo Lõhmusele.


Kui ühe Abja mehe regi talvisel teel kord ümber läks ning rahvas ree pealt hange lendas, nägi mees ehmatusega, et tema teinepool kannab seeliku all hirmsat kõlvatust – aluspükse! Koju jõudnud, võttis mees eide jalast aluspüksid ära ning raius paku peal kirvega puruks. See juhtus millalgi 19. sajandi lõpus.


Veel sada aastat tagasi erutasid naiste aluspüksid mehi koledal kombel, aga see polnud sedasorti tähelepanu, mida naised oodanuks.
Muuseumide kirjakogudes leidub rohkelt teateid sellest, kuidas pahanduste vältimiseks kandsid naised neid pesuesemeid salaja ning pesid pükse näiteks vanematekodus, kuhu mehe ega ämma kuri pilk ei ulatunud. Mõnel pool pidi naine abiellumise järel püksid jalast võtma ning igaveseks riidekirstu panema.


Aluspükste kasutuseletulek eesti maarahva (ehk sisuliselt kogu eesti rahva) naispere arsenalis oli aastakümneid pikk protsess, mis ei läinud sugugi kergelt, kinnitab Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala üliõpilane Made Uus, kes on pükste saamisloost kirjutanud mahuka seminaritöö. Väljapanekut vanast naistepesust saab praegu näha ka Viljandi muuseumi näitusel.


«Ilma püksteta naisterahvas oli vanasti täiesti normaalne nähtus!» lausub Uus. «Keskajal ja hiljemgi oli tavaline pilt, et naine oli ilma püksata. Kui ta mingil põhjusel ümber kukkus, siis seal… noh, seal ei olnud midagi. Inimesed oleks imestanud palju rohkem, kui tal oleks püksid jalas olnud.»


Kõlvatu riideese


Üldiselt käisid püksid keskaja Euroopas peamiselt suurilmadaamide, lõbunaiste ja näitlejannade jalga. Pükse kandev naine oli midagi nii ebatavalist ja erutavat, et püksistatud Veneetsia lõbutüdrukuid voorisid vaatama seksituristid kogu Euroopast, kirjutab Uus.


Siit juurduski veendumus, et korraliku naise jalga püksid ei sobi – ning see usk püsis Euroopas kuni 18. sajandi lõpuni, maarahva seas üle kogu kontinendi aga märksa kauemgi.


«Veel 19. sajandi teisel poolel kuulus tavalise Eesti maanaise riietusse pikk linane särk, aluskuub (linane või villane alusseelik), undruk (seelik), kampsun või jakk, põll, rüü (pikk linane, alt avara lõikega rõivas) ja pikk-kuub (villasest riidest, alt avara lõikega pealisrõivas) või kasukas, rätik ja suurätt või mõni muu ülevise,» kirjutab Uus oma töös. Soojal ajal piirduti aga ainult särgiga. Üks Põltsamaa kirikuõpetaja kurtis 18. sajandi lõpus, et «abielus naised, isegi tüdrukud käivad kodus ja põllul särgiväel, kõige rohkem on neil midagi seelikutaolist ümber; rinnad katab särk harilikult ainult puudulikult.»


Kirikuõpetajat jahmatas, et naised tulevad palava ilmaga särgiväel kirikussegi ega häbene midagi. Särgiväel tehti kõiki suviseid töid ning isegi seelik pandi üll vaid siis, kui ilm kiskus viluks.


Tuul saba all


Talvel tõi püksteta käimine kaasa probleeme, mida tänapäeva inimene ei oska ettegi kujutada. Oli naisterahval seljas nii palju seelikuid kui tahes, külma ilmaga õues liikudes puhus tuul ikka saba alla. Oli tavaline lugu, et naiste jalad said vahel üsna rängalt külmetada.

Talvisel heinaveol paksu lume sees kahlates jäätus seelik kivikõvaks ning veristas naise põlvi ja reisi. Tuppa saades oli seetõttu esimeseks asjaks pliidi juurde joosta ja soojus seeliku alla lasta.


Kuid meie esiemad olid kangest puust ning tulid toime ka püksata. «Nendega oli sama lugu nagu tänapäeval talisupljetaga või paljajalu lumes jooksjatega,» arvab Uus. «Kui iga päev niimoodi elada, siis ei jää ju haigeks. Organismi kaitsevõime muutub lihtsalt nii tugevaks. Ja teisalt, vanasti jäidki ellu ainult tugevamad.»


Siiski püüdsid naised olukorda parandada, mähkides jalge ümber mitmesuguseid ribasid ja kaltse. Neist said pükste eellased – setu sõna pükste kohta ongi «kaltsad».


Ükskõik kui kerglastena püksid ka ei tundunud, andsid nad siiski talve ajal kõige tõhusamalt sooja, taipasid naised pikkamööda. Abja talunaine, kes oma pükstega õnnetult mehele vahele jäi, kandiski neid nähtavasti sooja pärast, mitte edvistamiseks.


«Naisterahvad küsivad alati, et kuidas neil siis nende päevadega oli, kui pükse ei kantud,» jätkab Uus. «Ega talunaisel, kes oli sünnitanud kümme last, neid päevi eriti ei olnudki. Kuni suguelu alguseni oli neidudel menstruatsioon, aga pärast abiellumist jäid nad varsti rasedaks, siis toitsid last rinnaga, siis jäid varsti uuesti rasedaks. Vanemaks saades hakkasid lapsed sündima suuremate ajavahedega, kuid organismi loomuliku kaitse tõttu ka neil perioodidel päevi eriti ei olnud, mistõttu polnudki vajadust mingite sidemete järele.


Igaks juhuks tehti ka selliseid särke, mille alumine pool oli takune ning kergemini pestav. Mõnel pool pandi aga selga spetsiaalne punasetriibuline alusseelik.


«Perenaine siis toimetaski kodus selle seeliku väel. Seda ei häbenetud kodus, et kuskil on vereplekid peal. See on ju organismi loomulik protsess, mis pigem näitas, et tegu oli terve ja normaalse naisega. Hoopis meie mõtlemine on usu ja ühiskondlike mõttemallide poolt rikutud,» selgitab Uus. «Naised tegid ju isegi oma hädad püsti seistes ja oli täiesti normaalne, et ka veri nirises jalasäärt pidi.»


Üksikasjalikumatesse detailidesse laskumatagi on selge, et püksteta elulaadi mõistmiseks tuleb suuta ette kujutada kogu toonast olmet. Talurahvas ööpesu ei tundnud ning magas sama särgiga, mida päeval kandis.


Vimm ei lubanud pükse jalga


Särki vahetati iga nädal või ka üle nädala sauna järel. Kuid pesu pesti valdavalt vaid soojal ajal. Pesumasinat ju ei olnud, seepigi keedeti ise, tuhaleelisega saadi valged asjad suure vaevaga puhtaks. Kõik see tähendas, et aluspükse, kui nad juba olemaski olid, tuli hoida tõeliselt oluliste sündmuste jaoks terve ja puhtana, mis välistas nende igapäevase kandmise.


«Kui aias oma toimetusi teen, siis vahel imestan, et kuidas ma neid küll pikka seelikut kandes teha saaksin,» mõtiskleb Uus. «Seelikuserv lohiseks ju mööda põlluäärt. Vanasti nad olidki parajalt rokased, suurt puhtust siis ei olnud. Pidurõivad pandi selga pulmade, kirikupühade ja leina puhul ning muidugi jaanipäevaks.»


19. sajandi lõpuks oli elu mõnel pool niipalju edenenud, et ainelise jõukuse poolest võinuks näiteks mulgi talunaised endale pükse lubada küll. Nii mõnigi riideait sisaldas kaugelt rohkem särke, kui perenaine iial kanda jõudis. Kuid nüüd tõkestas pükste kasutuselevõttu eestlasele iseloomulik uhke kangekaelsus.


«Mõisnikuprouad kandsid pükse juba ammu ning keegi ei pidanud neid seepärast kerglaseks. Aga kuna mõisa vastu tunti vimma ja viha, siis peeti ka aluspükse mõisarahva veidruseks ning leiti, et talunaisele on need sobimatud,» lausub Uus.


Kuid mõisas teenivad eestlannad nägid pükste võlusid oma silmaga ning said neid riideesemeid ka prouade käest kingiks. Järgnevalt tõmbasid püksid jalga apteekrimamslid ning õpetajate, pastorite, vallasekretäride ja teiste külaeliiti kuuluvate meeste kaasad. Siis ilmusid püksid väikeste tüdrukute rõivastusse ning ka nooremate talunaiste seas küpses valmisolek püksirevolutsiooniliseks vastuhakuks oma meeste ja ämmade iganenud vaadetele.


Püksid vaba naise jalas


See ülestõus sai teoks 20. sajandi alguses ja eriti Eesti Vabariigi algusajal 1920. aastatel, mil kõikjal külades levis aktiivne seltsi- ja kultuurielu. Vastpüstitatud seltsimajadesse ei kõlvanud enam minna pika taluseelikuga, kuid poerõivad eeldasid vältimatult pesu kandmist.
«Inimestel tekkis vajadus kodust väljas käia ning rõivastus muutus linnalikumaks. Aga kui sul oli juba lühem kleit, siis tekkise ka vajadus aluspesu järele. Ja kui kleit oli veel liibuv või suvel koguni siidiselt läbipaistev, siis seda enam,» selgitab Uus.


Samas leidus küllalt naisi, kes uut moodi omaks ei võtnud. Omalaadi kompromissvarianti kujutasid endast alt lahtised aluspüksid, mis pakkusid sooja, kuid võimaldasid jätkata loomulike vajaduste rahuldamist harjunud moel. Veel seitsmekümnendatel võis kohata sajandialguses sündinud prouasid, kes olid kindlaks jäänud oma esiemade garderoobialastele veendumustele.


Kolmekümnendatel juurdunud püksikumm ning viiekümnendatel leiutatud värvikirevad polüuretaankiud ja sünteeskiud andsid pesule tema tänapäevase kuju. Viimaks ilmusid aluspüksid nähtavale miniseelikute alt, muutusid läbipaistvaks ja õmblustevabaks ning taandusid lõpuks stringideks.


Naisterahva ilmumine avalikkuse ette ilma aluspüksteta tekitab tänapäeval aga samasugust furoori nagu keskajal pükste jalga tõmbamine.


«Eurovisioonil kandis Malta laulja kunagi pitsist üheosalist pükskostüümi, mille all ei olnud pesu. Ka Ukraina lauljal ei olnud loomanahkade all midagi. Press ahhetas, et kuidas nii võib? Aga see oligi samasugune žest nagu kunagi aluspükste kandmine näitlejannadel,» tähendab Uus. «Mis kunagi oli eriline, on nüüd tavaline ja vastupidi.»

Märksõnad
Tagasi üles