Reporterikoolitus Eesti Televisiooni moodi

Noor reporteriks pürgija Annely Aasalaid «Ringvaate» toas reportaaži tegemas. Tema pääses viie väljavalitu sekka. Foto: Priit Simson

ETV otsingud noorte laulu- ja tantsupeo saatejuhtide leidmiseks hakkavad jõudma lõpusirgele, kirjutab Janar Ala. Praktiliste ülesannete käigus selgus üle­eile viisik, kellega hakatakse kaameraproove tegema.

Aastaid teletööd teinud Marko Reikop pärib kaheksalt noorelt inimeselt, kellele on nüüdsama teinud reporterikoolitust, mis neile õpetust meelde jäi ja mis on reportaaži puhul tähtis.

«Huvitav peab olema,» vastavad reporterihakatised nagu ühest suust. «Märka erilist, peaasi on sündmus, ole kiire, kuula,» vuristatakse järgemööda ette reporteritöö põhitõdesid.

Eesti Televisioon kuulutas välja konkursi, leidmaks 1.–3. juulini toimuva XI noorte laulu- ja tantsupeo ülekanneteks saatejuhte noorte endi hulgast. Käimas on konkursi teine päev ja 98 kandidaadist on sõelale jäänud kaheksa.

Kokutati ja feiliti

Läbitud on enesetutvustusvoor ja tehtud on ka intervjuu võõra inimesega. Viimaseks ülesandeks on teha kolmeminutiline reportaaž ETV «Ringvaate» toast. Päeva lõpuks peaksid selguma need kolm, kes tõesti saavadki suvel kaamera ette asuda, ja kes teab, võib-olla on just nende hulgas peidus mõni uue põlvkonna Mati Talvik või Reet Oja.

«Lähenege siis ülesandele nii, et tulemuseks oleks võimalikult realistlik lugu, et vaataja saaks aru, et tegu on ikka «Ringvaate» toaga,» juhib Anu Välba veel tähelepanu olulisele.

15 minutit on aega toas ringi vaadata, küsimusi küsida ja infot koguda ning siis tuleb operaator Tarmo Koroli kaameraga silmitsi seista. Mikrofon kirjaga ETV võetakse kätte ja go, sündima hakkavad lood.
Gert Kargu (24) kord jõuab kätte teisena. «Esimene minut oli raske ja siis natuke kokutasin, aga edasi sain juba järje peale ja mulle tundus, et võis minna päris hästi,» räägib noormees, kellel tegelikult polnudki konkursile vaja väga kaugelt tulla, sest ta on ametis ETV administraatorina.

Kark nimetab oma lemmikuks teleekraanil Urmas Vainot: just temalt olevat noormees palju õppinud. «Tal (Vainol – toim) on alati väga konkreetsed ja selged küsimused ning imetlusväärne on ta oskus ükskõik mis kohast teemat edasi arendada,» lisab reporteriks pürgija.

Rahvusvahelisi suhteid õppiv Annely Aasalaid (22) ütleb enda olevat saatejuhi-konkursside veterani, temal on see juba kolmas katse. Mis on Välba ja Reikopi fenomen, miks just neid raudse järjekindlusega parimateks telesaatejuhtideks valitakse, püstitas neiu enda jaoks küsimuse, mida siis lahendama asus.

«Natuke ikka feilisin (kukkusin läbi – toim), see kolm minutit oli nii vähe, hakkasin rabistama,» selgitab Aasalaid. Teda teletöö huvitab: see, kuidas asjad kaamera taga käivad, mis siis tegelikult toimub. Ise eelistab neiu aga pigem olla kaamera ees.

Kaheksa väga head

Aasalaid nimetab oma lemmikuteks teleekraanil Välbat ja Reikopit ehk neidsamu saatejute, kelle saladust ta nüüdsama nende töötoas kaamera ja mikrofoniga avastamas käis ning enda jutu järgi natuke feilis.

Kui kätte jõuab reporteritööde ülevaatamise tund ja otsustamise hetk, kes jääb ja kes lahkub, siis nimetavad nii Välba kui ka Reikop Aasalaidu ühena parimaist. Kolmas põhiotsustaja, ETV pearežissöör René Vilbre on küll kahtlevam, kuid edasi neiu muidugi pääseb.

Olgu öeldud, et kui alguses oli ETV-l plaan valida välja need kolm, kes suvisel suurüritusel reportaaže hakkavad tegema, siis päris nii siiski ei läinud. Sõel viskas välja kolm ja jättis alles viis, kes veel kaameraproovides mõõtu saavad võtta.

«Tegelikult olid kõik need kaheksa juba väga head ja minu pärast oleks võinud nad kõik ju reportaaže hakata tegema,» arvas Reikop kokkuvõtteks.

«Ma poleks uskunud, et mul on sellised ja sellised parasiitsõnad» – niisuguseks kujuneb reportaažide läbivaatuse peamine reaktsioon.

Õhk. Keegi mainib «Ringvaate» tuppa sisenedes ja selle kirjeldamist alustades õhku. Tekib vaidlus, kas õhu mainimine on ikka hea toon. Mõni arvab, et on, teine, et ei ole.

Välba räägib õhujutu peale loo, kuidas Madonna oli pärast kahe aasta tagust Eesti kontserti ainsa paha asjana nimetanud siinset õhku. Ja seda pidevalt ninna torganud grillivine pärast. «Kui detail töötab, siis miks mitte,» kõlab Välba lõppjäreldus.