Linna tervikuna vaadates. On muidugi rõõmustavaid asju: kultuuriakadeemia on valmis ehitatud, pärimusmuusika ait ja üht-teist veel, aga põhiolemuselt on Viljandi vähe muutunud.
Väike unine provintsilinn.
Jah, ongi. Kui võrrelda Pärnu või Rakverega, kus on väga palju muutunud, on Viljandi võrdlemisi konservatiivne.
Minul on siin praegu hea, see on mõnus vaikne koht, paras vaheldus Tallinnale.
Millised ajad on praegu Eesti teatril?
Meie Draamateatris oleme toime tulnud, nii et patt oleks väga vinguda või kurta, aga kärped, mis kultuurivaldkonna rahastamises tehti, on küllaltki rängad. Arvan, et kõikidel teatritel on olukord pingeline. Nagu ma juba ütlesin, oleme meie hakkama saanud, üldist publikulangust me nii valusalt ei taju.
Aga kõik etendused välja müüdud ei ole?
See on alati nii olnud, selles ei ole midagi erilist.
Väga positiivne märk on Draamateatris, et teeme tänavu kolm suvelavastust. Laitse graniitvillas mängime Eugene O’Neilli «Saatuse heidikute kuud». Saku mõisas jõuab vaataja ette Rudolf Sirera kahemehetükk «Marquis d’Artiste», kus mängivad Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere juunior. Augustiks lavastab Margus Kasterpalu Saueaugu teatritalus Paul-Eerik Rummo «Tuhkatriinumängu», mida me hiljem hakkame mängima statsionaaris.
Pikka aega oli Draamateater number üks ja peaaegu ainuke Tallinnas. Nüüd on palju tugevaid konkurente, eelkõige NO ja Linnateater.
Mis saaks selle vastu olla? Ma olen alati olnud seda meelt, et meie teeme oma asja, nemad oma, ja selles mõttes me ju otseselt ei konkureeri.