Wu-Tang Clan räppis paradiisi

Mõnest puuduvast liikmest hoolimata andis Wu-Tang Clan tipptasemel kontserdi. Foto: Liis Treimann

Kui hakkasid levima jutud, et Wu-Tang Clan tuleb Eestisse, siis tundus see isegi natuke uskumatu. Eks mingid vähem olulised tüübid tulevad, kostis siit ja sealt arvamusi ja seda kõike olukorras, kus too hiphop-grupeering pole juba pea kümme aastat muusikalises mõttes midagi väga suurt korda saatnud.

Hea küll, nende n-ö tagasitulekualbum «8 diagrams» (2007) oli korralik ja kamba liige Ghostface Killah pommitas mitme vägeva plaadiga («Fish­scale» (2006) neist parim), aga ikkagi. See näitab, kui sügavale hiphop- ja popkultuuriteadvusse on juurdunud nende müstilisevõitu imidž.

Kamba lavale jõudes selgus aga tõsiasi, et üle poole Wu klassikalistest jõududest eesotsas võimsa Method Maniga ja sellesama Ghostface Killah’ga on kohal. Algsetest põhimeestest Old Dirty Bastard on kahjuks surnud ning RZA ja Raekwon... noh, kui neid ei olnud, mis siis ikka. Mingi säästubänd lavale ei roninud ning Boney M-i ei tehtud.

Nägin oma silmaga pealt südantliigutavat hetke, kuidas sõber tuli, kallistas sõpra ja ütles: uskumatu, ta ongi kohal, osutades siis Method Manile. Veel jooksid lavale GZA, U-God, Masta Killa ja Inspektah Deck, plaadimasinate taga neid toetamas ja räppivatele suudele biiti ette söötmas DJ Mathematics.

Olgu veel vahemärkusena öeldud, et kui tuli DJ traditsiooniline kord oma oskusi näidata, siis tegi Mathematics vigureid küll jalgadega plaate skrätšides, küll käeraudadesse aheldatuna biiti kruttides.

Kuid see polnud kõige olulisem. Wu-Tangi Rock Café esinemist, ja kaldun arvama, et üldse nii nende viimase aja esinemisi kui ka näiteks playlist’e vaadates tekib teatav tunne, et laval toimub tegelikult midagi ebaolulist. Neil on tagavaraks tohutu arhiiv suurepäraseid lugusid nii Wu Tangi enese repertuaarist kui eri liikmete arvukatelt soolo­plaatidelt.

Põhilise osa sellest moodustavad ja moodustasid ka üleeile nende murrangulise debüütplaadi «Enter the Wu-Tang» («36 Chambers») lood. Alati ja ka üleeile mälestati 2004. meie hulgast lahkunud ODBd, kelleta Wu Tang pole muidugi päris see, ja esitati mõned kuulsamad temagi repertuaarist.

«Bring da Ruckus» alustas laivi küll kõva pauguga, kuid selles kõiges võis tunda mingit rutiini. Lood olid publikule ootuspärased ja teada, kuid Wu tõestas, et nad on siiski suurepärased esinejad, kes suudavad ka ikka jälle samade lugude asemel tekitada mingi, jah, kordumatu flow’. Eelkõige tuleb selle eest tänada ehk karismaatilisimat ja ägedaimat esinejat mitte ainult räpiajaloos vaid üldse – Method Mani.

Method Man oli ilmselge õhtu juht, MC, kes vedas kogu laivi muljetavaldava energiaga – oli supercool ja superfunky. Oli hetki, kui Method Man kadus lava taha, et siis taas mõnd toorest Wu-biiti kuuldes kohe eesliinile tormata ja kontserdi juhtimine enda kätte võtta.

Kokkuvõtteks jäi mulje, et isegi kui kõigi reeglite järgi oleks võinud Wu Tangi esinemist pidada nostalgiaetenduseks, siis ta seda ometi ei olnud. Võimalik, et hiphopi rütmiteadusele ongi olemuslik olla kui mitte alati futuristlik, siis praegusaegne vähemalt.

Kontsert

Wu-Tang Clan

•    soojendaja A-Rühm

•    Rock Cafés 7. juunil