/nginx/o/2018/05/25/7862027t1h21d3.jpg)
Loomade huvide ja õiguste eest seisva organisatsiooniga Loomus on liitunud popstaar Hanna Martinson (25). Hanna on suur loomasõber, kes on võtnud oma südameasjaks suunata inimeste tähelepanu probleemile, mille kõrval eksisteerime – kurvad ja piinatud loomad. Elu24 uuris, mida arvab Hanna ehtsast karusnahast ja mida loomaaktivistidega liitumine tema elus muutnud on.
Hanna Martinson leiab, et liiga palju on neid isendeid, keda kasutatakse meelelahutuses, põllumajanduses, loomkatsetes ja karusnahatööstuses. Koostöös Tallinn Dollsi ja Loomusega lõi Hanna muuseas sõnumitega dressipluusid ja T-särgi: «DOG TO ME», «MAKE LOVE NOT FUR» ja «MÄRKAMISKULTUUR».
Mis on Loomusega liitumine su elus muutnud?
Olen muutunud oma seisukohtades julgemaks ja saanud aru, et loomade heaolu on see, mille nimel tahan rohkem ära teha. See ongi PÄRIS teema ja PÄRIS probleem, millega peab tegelema!
Koos tegutsemine on võimsam tunne. Loomuse inimesed on nii avatud, lahked, kahe jalaga maa peal ja toetavad. Ainult nii ilusad ja ausad asjad sündida saavadki.
Mida tähendab loosung «MÄRKAMISKULTUUR» su jaoks laiemalt võttes?
Minu jaoks tähendab märkamiskultuur oskust panna tähele rohkemat kui vaid iseendaga seonduvat. Ja pärast märkamist võtta midagi ette, et olukorda paremaks muuta.
See on miski, mida meie inimestena võiksime rohkem harrastada. Märgata, kui meile on antud silmad ja olla empaatiline, kui meile on antud võime tunda. Märgata, kui keegi vajab abi või kui midagi saaks teha paremini, rohkem. Märgata, kui keegi saadab korda midagi kaunist. Märkamine tuleb kusagilt sügavamalt, kaugemalt.
Ma usun, et oskus märgata on palju kinni kasvatuses. Kuid kasvatajad ei ole vaid meie vanemad – me saame ka ise end kasvatada. Teen seda iseendaga pidevalt. Hoian end toimuvaga kursis; tunnen elu vastu huvi; parandan end, kui tean, et saaksin paremini teha...
Missugune loomamuster Sulle kõige rohkem meeldib?
Minu lemmikmuster on leopardimuster – see kajastub ka mõnes minu ja Tallinn Dollsi kollektsioonis kasutatuds. Küll aga ei kannaks ma kunagi päris leopardikarvast rõivaid või aksessuaare. Vahel on feik okei!
Kuidas sa suhtud kunstnahast rõivastesse ja aksessuaaridesse? Kas tõelisest nahast tagi kandmine on sul nüüd keelatud?
Miski ei ole minu jaoks keelatud, ma kannan seda, mida tahan. Ja üks, mida ma mitte kunagi kanda ei taha, on loom, kes on kunagi hinganud, tundnud, elu nautinud. Seega suhtun kunstnahast toodetesse väga hästi. Mul on ühed tanksaapad, mis on minu täielikud lemmikud! Kandsin esimese paari ribadeks ja siis ostsin need samad uuesti, nii väga meeldisid. Need on mugavad, ei aja jalga higistama ja näevad superbossid välja!
Kõik on kinni tarbimises. Kui tarbida tohututes kogustes ükskõik mida, on see keskkonnale kahjulik. Pigem osta üks korralik kui kaks-kolm keskmise väärtusega asja.
Kas sa ei karda veel, et võltskarva(-kasukate) kandmine annab kogemata vale signaali su fännidele, kes võivad pidada neid ehtsaks ja sinust eeskuju võtta?
Kes on minu fännid, teavad, et ma ei kannaks mitte kunagi päriskarvast valmistatud tooteid. Tihti märgin ka ära, et tegu on kunstkarusnahaga: #fakefur (#võltskarusnahk).
Pigem tahan ma olla eeskujuks ja näidata, et stiilset kasukat võib kanda ka nii, et ükski loom ei ole sinu eelistuste pärast surnud ja enne surma pikalt piinarikkalt kitsas puuris elanud.
Mul on väga ilus kunstnahast jakk ja kunstkarvast kasukas – jah, on võimalik näha ilus ja stiilne välja ka ilma kedagi tapmata. Loomad saavad väga hästi aru, kui neid viiakse tapamajja või hukkamisele. Kui inimene kannab päris karusnahka, kannab ta surma, neil riietel on halb ja kurb energia.
Ühe päriskarvast kasuka tootmiseks peab surema kümneid kauneid loomi. Palun seletage, kuidas selline riiete kandmine on vabandatav käitumine? Me ei ela enam kiviajal, kus karusnahk oli ainukene soe riideese. Tänapäeval on nii palju alternatiive, mida karusnaha või sulejope asemel kanda.
Jälgid sa nüüd veel teadlikumalt, millist kosmeetikat kasutad? Kuidas tead olla kindel, et tuubil kirjutatu on õige?
Ma jälgin väga teadlikult, millist kosmeetikat kasutan. Ükski toode ei tohi olla loomadel testitud ehk peab olema cruelty free. Samuti ei tee ma koostööd brändidega ega reklaami nende tooteid oma sotsiaalmeedia kanalites, millel on seos loomade väärkohtlemisega.
Võib arvata, et see on keeruline, kuid hoopis vastupidi – mul on välja kujunenud kindlad ilulemmikud, mida tarbin ja kui tahan midagi uut proovida, guugeldan poes leti ääres seistes kohe välja, kas saan ühe või teise brändi tooteid osta. See teeb elu lausa imelihtsaks.
Kas sa oled vegan?
Ma olen pooltaimetoitlane, kes püüdleb teadlikuma toitumise poole.
Kui palju aega sa pühendad loomade aitamisele? Näiteks varjupaiga-loomad, kodutud koerad?
Igasugune sõna levitamine on aitamine, kuid päris abi saavutatakse ikka tegutsedes. Laikimine ei muuda probleeme olematuks.
Konkreetselt tegevustena meenub näiteks minu paari aasta tagune sünnipäev, mil soovisin omale kingituseks koeratoitu. Kui pea 20 inimest kingivad sulle koerakrõbinaid, siis saab kokku väga suure koguse koeratoitu. See on palju vingem kingitus kui näiteks kõrvarõngad, mida on naisel niikuinii rohkem, kui olema peaks ja millest keegi kasu ei saa.
Kui läksin koeratoitu varjupaika viima, siis valdas mind tohutu tänutunne. Ma teen midagi enda jaoks väikest, kuid kellegi jaoks suurt, mõtlen veidi rohkem kui ainult iseenda heaolule.
Muutused algavad inimese valikutest. Kui lähed järgmine kord poodi süüa, kosmeetikat või riideid ostma, mõtle, kuidas see kedagi teist mõjutab. Ja võib-olla langeb valik hoopis mõne loomasõbralikuma toote kasuks.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/19/7496339t1h0d6e.jpg)