/nginx/o/2011/06/06/614436t1h2a55.jpg)
„Karje 4“
Osades: Neve Campbell, David Arquette, Courtney Cox, Emma Roberts
Lavastanud: Wes Craven
1 tund ja 43 minutit
Hinnang: vaadatav
Vaata kinode kavasid siit.
Kaua sa ikka karjud?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Slasher-horror (õudusfilmi tüüp, milles põhiliselt tekitatakse õudust kesksete ja natuke vähem kesksete tegelaste teise ilma saatmisega mõne terariista või külmrelva abil) pole kinomaailmas ammu enam uus asi. Esimesed linateosed selles filmikunsti alaliigis nägid ilmavalgust juba 1930. ja 1940. aastatel, kuid populaarsuse tippu jõudis žanr eelmise sajandi 70ndate lõpus ja 80ndate alguses tänu Freddy Kruegeri, Michael Myersi ja Jason Voorheesi korraldatud tapatalgutele.
1990ndate alguses hakkasid lihtsakoelised slasher’id vaikselt publiku silmis oma võlu kaotama, neile pöörati üha vähem tähelepanu. Nende filmide tegemine vaibus ja verisele žanrile, mis alles dekaad varem inimesi oli hullutanud, ennustati paratamatut kadumist ajaloo prügikasti.
1996. aastal linastunud „Karje“ tohutu edu tõestas vastupidist. Publiku verejanu polnud kuhugi kadunud. Suhteliselt lühikese aja jooksul vändatud kaks järge näisid seda arvamust ainult kinnitavat. Kas seda sama suudab ka hiljuti ekraanidele jõudnud „Karje 4“ on juba märksa keerulisem küsimus.
Linateose keskmes on taas Sidney Prescott (Neve Campbell), kes on nüüd menukas kirjanik. Ta naaseb oma kodulinna, et teha reklaami oma uuele raamatule, mis pajatab eelmistes osades juhtunud sündmustest.
Kohe pärast tema saabumist algavad jälle jõhkrad mõrvad, mis meenutavad varasemaid seal kandis aset leidnud tapmisi. Mida see kõik tähendab, selgub tavapäraselt alles filmi lõpuminutitel.
„Karje 4“ jätkub, küll väikese ajavahega, enam-vähem sealt, kus see eelmises osas pooleli jäi. Peale Campbellil on tagasi David Arquette ja Courtney Cox, mis on tore, sest nemad moodustavad linateose kandva tuumiku. Ülejäänud näitlejad, kelle hulgas on muuseas üsna mitu tuntud nime, täidavad ainult ühte eesmärki: saada võikal kombel tapetud. Kohati on sellisest ande raiskamisest isegi kahju, kuid midagi pole teha. Žanrireeglid lihtsalt on sellised.
Sisulise külje pealt film midagi uut ja huvitavat ei paku. Linateose autorid on ilmselt veendumusel, et kolm korda edu toonud valemit muuta pole tarvis ja jätkavad juba sisse tallatud rada mööda. Nüüdsel kiiresti muutuvas maailmas ainult selle peale aga panustada ei maksaks.
Neljas „Karje“ pole otseselt halb film, kuid hea ka mitte. Pigem on ta ebaoriginaalne. Kes ühte osa on näinud, see on põhimõtteliselt kõiki näinud. Tapjad ja tapetavad küll vahetuvad, kuid kulunud žanrile see uuesti hinge sisse puhuda ei suuda. Loodetavasti keegi seda samade vahenditega enam ei ürita.